„Meie jaoks oli ERNA matkale esimest korda sattumine üsna juhuslik. Nimelt kinkis viis aastat tagasi üks selleaegsetest korraldajatest meie meeskonnale ERNA matkal osalemise ning otsustasime ühiselt, et võtame väljakutse vastu, kuigi me siis päris täpselt ei osanudki arvata, mis meid ees ootab. Tegelikkus oli aga katsumus, mis meid juba viiendat aastat järjest ka seekord rajale tõi. Sellel aastal jäi nii mõnigi Kamraad või Tolerast erinevate muude kohustuste tõttu matkast kõrvale ja seetõttu tekkiski Kamraadid-Tolerastid ühismeeskond.
ERNA matk ei ole ainult enda proovilepanek, vaid see on midagi, mida juba osalenu pikalt ootab. Selle matka hingeks on skaudid, kes oma sooja olemuse, positiivsuse ja innustamisega tekitavad alati soovi tagasi tulla.
Sellel aastal oli juba ERNA algus teistsugune – viie aasta jooksul ei olnud me kunagi nii vara startinud, kell 5.10 ja mitte kunagi polnud see toimunud paduvihmas. Seetõttu oli juba stardis ettevalmistuste tegemine paras katsumus. Lisaks sellele oli enamus meist maganud vaid tunni ringis, ärevus ei lasknud uinuda ning äratus oli juba kella ühe paiku öösel.
Hoolimata vihmast oli vaim valmis ja varahommikune kõrgseiklusrada ning paintball viisid viimasegi väsimuse. Kamraadidele on mitte just nii meeldivaks traditsiooniks saanud ka märgaladel seiklemine, mistõttu ka sellel aastal, mitte küll päris tahtlikult, seal päris mitu tundi veetsime. Seda enam oli kirjeldamatu meie rõõm, kui lõpuks kauguses teel sõitvat autot silmasime. Selle ERNA märksõnadeks ongi lõputu vesi, mida oli kogu aeg ja igal pool, enamasti olid selle all ka teed. Huvitaval kombel päästis aga niiskus jalad, tulemuseks saime vaid mõned üksikud villid.
Mida õhtupoole aeg liikus, seda enam sai selgemaks, et kõikidesse punktidesse me etteantud aja sees siiski ei jõua. Hoolimata sellest ei mõelnud me kordagi katkestamisele, vaid otsustasime, et teeme nii palju kui jõuame ja Kautlasse lähme igal juhul välja. Nii me teatasimegi enne südaööd staapi, et punktides meid enam oodata ei tasu, kuid jätkame matka, et lõpuks Kautlas kohtuda. Mõned tunnid hiljem, otsustasid kaks tiimiliiget küll matka tervislikel põhjustel katkestada, kuid kolmekesi mindi vapralt lõpuni.
Matka tulemuseks sai umbes 65 kilomeetrit, millest kõige raskemad olid viimased 13, kus lõpu poole viis suures osas tahtejõud. Samuti pole ka viimane kilomeeter tundunud mitte kunagi varem nii pikk ja Kautlas ootas meid maailma kõige parem soe supp ning uni oli magus isegi hoolimata ümbritsevast sääseparvest. Üks on kindel – järgmisel aastal tuleme uuesti ja matkapisik jääb külge. ERNAst on möödas küll juba kolm nädalat, aga muljetamist tuleb ette siiani pea igas seltskonnas.“
