Kõik algas sellest, kui 25. juunil potsatas mu messengeri ERNA Matka link ja lakooniline sõnum Mihklilt 😮 (meie konkurent ja motivaator Expedition Estonialt juba mitu aastat ja rattaseltskonna sõber) “Ma, Tambet ja te.” ….et siis misasja? Möh?! Et Mihkel ja Tambet kutsuvad meid kuskile võistlusele kaasa?
Me ei teadnud, mis on ERNA Matk ega Hauka rada ja ei osanud kohe midagi vastata, aga regamisega oli kiire ja nii nad selle “jah” sõna meilt said… “Vurtsu” pidavat meil jaguma 😁
Ettevalmistus
Paar nädalat enne starti tegime väikese kokkusaamise, kus saime siis ülevaate, mis meid ees ootab – Hauka rada on 36h metsas ragistamist, punktides ülesannete tegemist, vastuluure eest peitmist ja loodusega rindapistmist – jäi loota heale ilmale ja enda vastupidavusele. Kõige rohkem pelgasin, et ma ei jaksa lõpuni, ei tahtnud ju poole pealt virisema hakata või öelda, et mulle aitab, ma lõpetan selle nalja ära.
Kui Sassile (meie vanim poeg) kodus ütlesime, et lähme ERNAle, teatas ta, et teda kutsuti ka – klassiõde, koos oma kaaslastega ja nii siis läks ka Sass kolme neiuga metsa müttama, küll 24h rajale, aga siiski esimesele sellisele katsumusele.
Varustus
Nagu ikka oli vaja varustust täiendada ja sai ostetud Fjällräveni matkapüksid, mis igati õigustasid end.
Järgmine peavalu oli söögi ja koti komplekteerimine – mida ja palju vaja võtta? Vett pidi punktides juurde saama, aga kogu söök ja riided tuli terve aeg kaasas kanda. Kuna start oli reede õhtul, siis leppisime kokku, et kuskil laupäeva õhtupoole teeme pikema peatuse ja sooja söögi, selleks sai valitud Tactical Foodpack – minul Beef Spaghetti Bolognese ja Andresel Beef and Potato Pot (võin juba ette öelda, et minu söök maitses väga hästi, Andresel käras kah). Kotti sai veel pakitud halvaad, juustupulki, vorstikesi, suitsuvorsti, Cornyt, energiabatoone, energiashotte, soolapähkleid jm energiarikast kraami. Meditsiinikott kõige vajalikuga, vahetuseks sokid ja pluus, pika varrukaga meriino ja õhuke vihmakindel jope, nii igaksjuhuks. Õnneks lubas head ja liigagi sooja ilma.
Start – Hauka rada
Reedel, 7.augustil sai siis Kautlasse Hauka raja starti sõidetud. Meie start oli õhtul 20.40, Sassil laupäeva hommikul 7.30 – talle panime telgi püsti, et ta saaks veel hommikuni magada. Meie tegime viimased ettevalmistused ja ootasime Mihklit ja Tambetit. Siis veel kohustusliku varustuse kontroll – kuna Mihkel avastas, et tal pole pealampi/taskulampi kaasas, sai ta endale näppu meie autoboksi tule 😀 – sobis küll, kuigi peale ette näitamist rändas see talle kotti ja rohkem seda välja ei võetud 😂tervise deklar ja kirjalik info tiimiliikmete kohta, pilt ja start. Meie osalesime pikal nn. Hauka rajal (36h) kus oli kokku osalejaid vaid kolm tiimi- nii, et kindel kolmas koht vähemalt. Juhhuuu…🥉
Läksime!
Tiimi peale anti kaks kaarti ja need läksid Tambeti ja Mihkli kätte – meie vaatasime, et neil järgi püsiks. Algus oli kohe telkimisplatsi juures metsatukas, kus oli vaja lahendada sudoku laadne ülesanne – keha oli küll värske, aga mõistus seda ülesannet lahti ei muukinud, jäime punktideta. Sealt saime siis esimese kp koordinaadid. Mihkel märkis need kaardile ja raginaga üle heinamaa võssa. Ja kohe esimeses võsas kõrvetasin nõgestega kätt nii, et see kirvendas veel terve öö. Mihkli hea kaardilugemine ja gps, viisid meid kiirelt esimesse punkti, aga muidugi üle kraavide ja läbi võsa (sealt saime ka ajaboonust +1p).
I kontrollpunkt – kõrgseiklus
No see seisnes selles, et kaks jämedamat prussi oli kokku kinnitatud ca 4m kõrguseks tokiks, köied küljes. Prussidel augud sees ja kolm puust pulka läbi, kolm inimest pidid siis prussi köitega sirgelt püsti hoidma ja üks pulki edasi tõstes üles ronima, ajalimiit oli ka ja nii tuli teha kaks korda. Ronisid Mihkel ja Tambet. Punktid tulid ja saime uued koordinaadid, et edasi liikuda.
Tempo oli meil hea, ka metsas ragistades – jälle võsa ja jälle kraavid. Mina olen ju muidugi see, kes kraavide ületusel, kui jalg vette läheb karjatan-kiljatan, mida ei tohtinud seekord teha, et mitte vastutegevusele vahele jääda. Mehed olid ikka tõelised härrad ja aitasid mind nii kuidas said, et ma kraavidest ikka ilusti üle saaksin. Korra ma muidugi ikka röögatasin, aga edaspidi mõtlesin pingsalt igakord “Sokk suhu – karjuda ei tohi”. Ja nii suutsin end vait hoida. Siiski oli pimedas metsas keeruline, korra kadus Mihkel mu ees poolest saadik kuskile auku – oli see siis kopra meisterdatud lõks või mis, aga ettevaatlik pidi koguaeg olema.
II kontrollpunkt – ragulka ehitamine
Teise punkti jõudsime juba pimedas – see oli mingis betoonpunkris ragulka ehitamine ja kividega siis pudelite pikali laskmine. Mina korjasin kive, mehed ehitasid ragulka (materjalidest oli pakkuda värvirull, mingi metalliriba, kummipael, teip ja traati) mingi agregaadi nad valmis pusserdasid ja kivid hakkasid lendama. Kobapeale või siis ikkagi tänu täpsele käele, kukkusidki lõpuks maha vajalikud viis pudelit. Jess. 10 punkti. Uued koordinaadid ja edasi. Olime juba ajaliselt teistest ees, kuigi startisime viimasena.
III kontrollpunkt – teatejooks
Järgmisesse punkti viis ilus kruusatee…kas nüüd on julge hundi rind rasvane ja saame kiirelt mööda teed minna või elud vastuluure käes? Otsustasime minna mööda teed, kustutasime pealambid, lasime endi vahele ca 25m vahed ja vantsisime kõik üksi mööda teed edasi, silm vaevalt seletas eeskõndijat. See oli meie taktika juhuks, kui vastuluure peaks kuskilt välja kargama, siis oli variant, et vahele jääb üks ja teised suudavad metsa joosta (või siis pääsevad kõik). Kurat, see oli veidi hirmus, aga samas põnev ka, närv oli pingul ja adrenaliin hoidis meeled erksad.
Kuu tegi metsavahel veidraid varje ja vahepeal pidi seisma jääma ja kuulatama, kas teised ikka veel sammuvad ees ja taga… äkki olid selja taga autotuled… raginaga vasakule heinamaale kõhuli, hing kinni, süda peksis. Auto sõitis mööda… see oli tsiviil õnneks. Uuesti teele ja edasi. Omaette sai siis igasugu asju mõeldud, sest sellises üksinduses kõndisime pea 4km, enne kui hakkas lähenema kp3. Selleks oli vaja ületada mingi kruusakarjäär. Läksime jälle ühekaupa, üritasime kõndida kivihunnikute varjudes, et mitte tähelepanu äratada. Tambet ja Mihkel kadusid eest, silm enam ei näinud, kuhu nad läksid. Siis käivitus kuskil eemal künkal auto ja näha oli punaseid tulesid, auto vaikselt podises, meie ootasime (Andres oli mulle järgi jõudnud) ja siis sõitis auto minema – hiljem kaardilt jälgimisgepsu vaadates sai selgeks, et vastuluure lahkus just meie nina eest 😌 karjääri lõpus saime jälle kokku teistega, veidi veel ja olime turvaalas sees (500m ümber igat punkti oli nö turvaala, kus vastutegevus meid kollitada ei saanud). Jõudsime kolmandasse punkti, kus oli ülesandeks teatejooks koos varustusega ja boonuseks oli vaja veel pildi järgi 9erinevat vidinat õigesse lahtrisse kastis panna, mis ootas liivas eemal. Mis seal ikka, eks ma andsin endast parima, kuigi vahi, mis sa vahid seda pilti, ikka poetad oma pallikese valesse lahtrisse, lõpuks saime siiski kõik õigesti, aga aega läks (+3punkti).
IV kontrollpunkt – gurmee ja “lödipinks”
Uued koordinadid ja minekule. Jällegi oli valikus kas mööda kruusa või kuskilt võsast. Lasime vahed sisse ja vantsisime pimedas mööda teed. Ümber oli vaikus. Äkki hüüdis seljatagant Andres “auto”, hüppasin kraavi ja sealt edasi metsa, iga oksa praksatus tundus kõlavat liiga kõvasti. Auto seiskus, tuled kustusid ja uks paugatas – see ei saanud olla tavainimene – öö oli ja seal ei olnud ühtegi majapidamist. Kuna midagi ei juhtunud, hiilisime uuesti välja, vahed sisse ja kõmpisime edasi. Korraga nägin, et Tambet jalutab meile vastu, Mihkel ka…no mida nüüd? Selgus, et Tambet oli peaaegu vastuluurele otsa jooksnud, just selle pöörangu peal, kuhu meil vaja minna, ca 5m jäi puudu. Pidime metsa sukelduma, tegime väikse lõike ja tulime eemal uuesti teele välja. Punkt pidi kohe tulema ja turvaala oli käega katsuda. Saime metsavahele, kui selja taga olid uuesti autotuled, aga edasi need ei tulnud ja olime juba turvatsoonis, kp4 ehk Gurmeepunkt.
Pidime sööma kaks küüslauguküünt, peale haukasime kuivatatud peipsitinti ja selle kõik loputasime alla ingverishottiga – saime kiirelt hakkama, mis sest, et küüslauk oli kibe, aga see polnud veel kõik… tuli Mihkli lemmikülesanne – “lödipinks” nagu ta selle hiljem nimetas. Koormakate, mille neljas nurgas nöör, need pidime kaela panema. Koormakattel augud sees ja joonistatud teekond. Pidime pinksipalli saama aukudest mööda õiget radapidi. Liigutada saime ainult kas end kallutades, kükitades või tõustes kikivarvule. Vot see ülesanne meile ei meeldinud ja välja ei tulnud. Tühja kah, gurmeest saime 10punkti. Uued koordinaadid ja minekule. Natuke mööda teed ja siis võssa, oli juba valge, sihid aurasid, päike piilus, oli mõnus hommik. Kui ilusad olid kastesed ämblikuvõrgud – küll oleks ilusaid pilte saanud. Mihkel hirmutas, et ees ootab ujumine, sest üle oli vaja saada Paunküla veehoidlast alguse saavast laiast kraavist. Teada oli, et sildu valvavab kindlasti vastuluure. Ootasime selle kraavi saabumist, aga alles oli sellest suhteliselt peenike nire, nii et kannatas üle hüpata.
V kontrollpunkt – paintball, matemaatika
Kell oli u.5 hommikul. Ülesandeks paitballiga laskmine – sellega sai Mihkel edukalt hakkama ja matemaatilised-loogika küsimused. No leidsid ka aja, millal neid küsida. Väsimus hakkas juba vaevama. Pusisime, mis me pusisime ja kahe ülesande peale saime 17punkti. Punktis täitsime oma veekotte ja rääkisime juttu. Kohtunikud seal rääkisid, et nad vaatasid träkkerite kaarti nagu põnevusfilmi, kuidas me korduvalt olime pääsenud vastuluure eest ülinapilt… seda filmi oleks isegi vaadanud 🎥 kuni sinnani olime olnud lühikeste varrukatega terve öö, no ei olnud külm, siin nüüd oli vist hommiku kõige jahedam aeg ja vedasime endile joped selga. Hakkas soojem küll.
Uuesti teele. Alguses veidi mööda teed ja siis pikalt mööda metsa ja võsa, jalad andsid juba tunda. Leidsime, et Eestis leidub väga mitmesugust võsa – näiteks lepavõsa ja läbipaistmatu võsa, enamus ajast rassisime me selles läbipaistmatus võsas. Kuna kaardid olid endiselt Tambeti ja Mihkli käes, siis nemad olid teenäitajad ja esimesed – ega see kerge polnud, läbi nõgeste, ohakate ja võsa minna. Mingi hetk oli variant kompassi asimuudiga minna, siis veidi ragistasin ise ees – kompassiga ma suunda ikka oskan hoida 🧭 Õnneks pole ükski võsa lõppematu ja saime uuesti veidi teel käidud, aga enne punkti oli ikkagi veel jupike lepavõsa – keegi oli sinna oma suured lõualuud maha jätnud või proteesid maha unustanud – mulle tundus, et metssiga.
VI kontrollpunkt – labürint kullakangidega
Lõpuks paistis üle heinamaa punkt (kp.6) selleks ajaks oli mul juba ligi tund aega meeletu pissihäda olnud, aga kuna punktist punkti oli vaja jõuda kindla ajaga (et mitte miinuspunkte saada) siis ei saanud vahepeal peatust lubada – no küll meestel on ikka hea, palju lihtsam hoopealt asju ajada, aga naistel see kahjuks nii kergelt ei käi, veel keerulisem on teatud ajal kuus, kus läheb veelgi rohkem aega. Esimese asjana jooksin võpsikusse. Küll oli õnnis tunne pärast. Seal tegime pikema peatuse, võtsime jalad lahti, kuivatasime, pikutasime, tegime võikusid ja puhkasime.
Kp.6 ülesandeks oli puudevahele tehtud labürint silmad kinni läbida ja kaasa korjata kuus nn. kullakangi (e. puuhalgu). Mina jäin siis juhendajaks ja meestel seoti silmad kinni. Eks ees olid mõned takistused ja puudevahele tõmmatud lintidele pihta minna ei tohtinud, aga ausõna ma andsin endast parima, pärast oli tükk aega kurk kähe. Saime minu meelest täitsa kenasti hakkma. Uued koordinaadid ja uuesti minekule.
Edasi oli enamus ajast mööda metsa, vahelduseks mõni jupp sihti või kruusa ja no kui palju on igasugu kraave nendes võsades? Küll need Pearu ja Andres on kunagi usinalt kaevanud…. (jällegi vaadates hiljem träkkerit, oli näha, et nibin-nabin pääsesime korduvalt vastuluurest). Ilm läks aina palavamaks, vett kulus ohtralt. Mingi hetk ütles Mihkel, et kui me nüüd metsast välja jõuame on vaja ca 150m joosta, et jõuda turvatsooni. Oibljää, kui raske see oli, krt hing paelaga kaelas siis jooksime (vähemalt mina), õnneks vastuluuret polnud ja punktini saime rahulikult minna. Kp.7 juba paistis.
VII kontrollpunkt – madalseiklus ja memo
Mina olin vahepeal oma parema jala hüppeliigesele haiget teinud ja teipisin seda seal, panin ka mõned plaastrid vist (enam ei mäleta). Jällegi täitsime veevarusid ja kohtasime esimest korda teisi tiime – lühikesel rajal oli see 5. punkt. Ülesandeks oli kõigepealt veeretada täringut ja vastavalt saadud summale läks siis ülesanne raskemaks. Meil pidi üks tiimiliige olema ühe käega ja läbima pidime madalseiklusraja, kus pidime siis meie nö. vigast aitama. Noh, läks nagu läks ja selle eest saime ainult 4 punkti, aga memory mängust saime täispunktid.
Vinnasime uuesti kotid selga ja panime uuesti raginaga metsa. Mingil metsasihil kraavide vahel, olid nõgesed nii kõrged, et oleks pealage kõrvetanud – hea, et ma ikka kiilakas pole 😅 Järgmisesse punkti mingit normaalset teed ei läinud, seega pidime umbes 1,5km rabast läbi matkama… uhhh. Päike uhas lagipähe, higi voolas – nagu saunas oleks. Tõmbasime Andresega endale buffid pähe, et veidigi päikest eemal hoida, aga sellest ei piisanud, tundsin kuidas palavus tapab, pea tahtis hakata valutama, tundus, et päiksepiste pole enam kaugel. Raba väsitas.
Ega muud siis teha polnudki, kui otsida jalge alt võimalikult märga turbasammalt ja siis sealt vett pähe pigistada, ikka uuesti ja uuesti, et veidi jahutust saada. Vahepeal sai mättalt peoga mustikaid, pohli ja veidi käärinud murakaid suhu topitud. Lõpuks sai see hullumeelne tee läbi. Saime metsavahele, enam polnud palju jäänud.
VIII kontrollpunkt – ajamasin ja ravimtaimed
Otsustasime, et kp.8 teeme pikema pausi – teeme sooja söögi ja üritame magada. Kõigepealt tõmbasime veidi hinge, siis ehitasime ajamasina ja tõmbasime end ajas tagasi mõned aastatuhanded, ravisime ühte patsienti raudrohu ja samblaga (kuigi oleks pidanud kasutama sambla asemel pajukoort). Saime ülesannete eest 17 punkti ja ajaboonust +2punkti lisaks. Tubli töö!
Siis viskasime pluusid seljast, võtsime jalad lahti kuivama, tegime sooja söögi ja panime riided kuivama. Kõigil olid kaasas Tactical FoodPackid, laenasime kõrvalt seltskonnalt priimust (aitäh tiimile KaruKutsikad) kuna meie olime oma gaasiballooni maha unustanud. Saime vee soojaks ja söögi valmis, tegelikult vajas kõht mingit soojalaksu, et edasi jaksata.
Mehed keerasid lahti oma läikivad termokiled ja viskasid end selili, no nagu lahtikeeratud kommid olid seal reas 🍬🍬🍬 mina otsustasin, et igaksjuhuks peab ühe teki alles jätma ja viskasin endale jope külje alla ja seljakoti padjaks. Kuigi keha oli väsinud, siis tee, mis sa teed, und ei tulnud. Andres vist korra suigatas, Tambet isegi norskas, Mihkel keerutas ja krabistas ainult kilega. Minul endiselt und ei tulnud, järjest saabustid lühemate radade tiimid punkti ja lahendasid ülesandeid, kilkasid ja jutustasid. Nii kui mul hakkas suigatus tulema, krabistas Mihkel tekiga, sipelgad ronisid mööda jalgu ja asjasid nihelema. Rullisime ja rullisime, aga mingi hetk tundus, et mõistlikum on end üles ajada ja edasi minna. Plaanitud 2h magamisest ei tulnud midagi välja, samas oli kehale vaja ka lihtsalt sellist pikali vedelemist. Tirisime päikse käes tahenenud riided ja tossud jalga, enne plaasterdasime vajalikud kohad üle. Mina leidsin soki seest puugi….
Seljakotid kokku ja oligi vaja edasi minna. Enne kui minema saime, tuli teade, et kella 19st õhtul lõpetab vastuluure tegevuse, õige pisut veel peitusemängu ja siis saab rahulikumalt edasi minna. Enne punktist minemist tutvusime juhuslikult Sassi klassiõe ema ja isaga – uurisime, kas nad teavad midagi Sassi/Sanna tiimist, aga oluliselt targemaks ei saanud.
IX kontrollpunkt – hunt, jänes, kapsas
Koordinaadid paika ja uuesti minekule. Esimese hooga pikk metsatee, mis oli metsaveotraktorite suurte jälgedega, jalad olid siiski väsinud ja üritasin hoida oma parema jala hüppeliigest, aga sellevõrra sai vatti rohkem vasak, millel olid juba mõned villid (plaasterdasin neid küll, aga pidev niiskus ei hoidnud neid piisavalt paigal). Ega aega viriseda polnud ja tegelikult ei olnud asi ju hull. Nii et ikka edasi. Vahepeal telefon äratas… no sinnani oleksime pidanud magama, aga me olime juba poolel teel. Edasi oli pikk motivatsioonisirge kp.9ni. Igaksjuhuks kõndisime veel vahedega, et vajadusel võssa joosta vastuluure eest, aga seda vaja ei läinudki. Kui punkti jõudsime oli vastuluure päev lõppenud, edasi sai rahulikult hingata. Olime liikunud kiirelt ja ajaboonust saime +3punkti.
Ülesanne ise oli klassikaline: hunt, jänes ja kapsas – kõik vaja üle Jägala jõe toimetada nii, et keegi kedagi ega midagi ära ei sööks. Ülesannet läks tegema Mihkel. Jänes oli juba teel, kui hunt ja kapsas veel ootasid. Mihkel mulistas jões edasi-tagasi ja tehtud see saigi. Veidi puhkasime siis veel, Tambet ja Mihkel käisid end jões värskendamas, mina plaasterdasin jalgu, Andres nosis soolapähkleid. Kauaks ei saanud aga sinna jääda, tuli edasi minna.
Enne minekut tekkis dilemma, kuidas edasi? Oli vaja üle jõe saada – silda ei paistnud kuskil, kaardilt vaadates oli esimene sillavõimalus kaugel. Ega paremat varianti pole, kui otse läbi jõe, õnneks oli seal piisavalt madal, pükstel sääred üles ja vette. Tosse ei hakanudki ära võtma, mehed teisel pool kallast väänasid sokid vähemalt välja, mina lasin edasi, nii nagu oli – lirtsudes, mis vist maksis hiljem kätte suuremate ja valusamate villide näol.
Postkastid ülesannetega
Edasi oli vaja leida nö. Postkast – selle leidsid Mihkel ja Tambet kiirelt, meie vantsisime edasi mööda kraavi äärt. Postkastis oli pilt, millest meil oli vaja teha omakorda foto. Tehtud. Edasi. Läksime Andresega ees, no veidi valest kohast, nii et pidime ühest laiast kraavist üle saama, loopisime paar roigast üle kraavi, aga no see ikka ei pidanud. Andres kargas oma pikkade koibadega peaaegu ilusti üle, mina vajusin põlvini sisse. Varsti jõudsid teised ka järgi ja edasi uhasime juba koos. Hakkas juba uuesti hämarduma, meil oli vaja metsast leida teine postkast, teise pildiga. Mihkli gps oli kaotanud mõistuse ja juhatas meid edasi-tagasi, Tambet tahtis kaardi järgi ühele poole minna, Mihkel teisele poole ja meil Andresega polnud aimugi, kuhu minna 😕 lõpuks võttis geps end kokku ja juhatas meid edasi õiges suunas. Uus pilt leitud ja telefoni salvestatud, oli vaja läbipaistmatust võsast edasi uhada. Loota oli, et ees ootab viimane punkt enne Rogaini. Aga ega ikka ei olnud küll.
X kontrollpunkt – palgijooks ja leia erinevused
Kp.10 juurde jooksime lõpus küll, aga ajalimiiti ei jõudnud -1punkt 😠 Esimene osa ülesandest oli postkastist leitud piltidel leida kümme erinevust. Tambet ja Mihkel otsisid erinevusi, mina kirjutasin – hiljem väideti, et meil oli kirjas ainult üheksa erinevust… no ma ei tea, mina kirjutasin küll kõik kümme. Lõppkokkuvõtteks neid punkte lõpuprotokollis polnudki. Aga see ei olnud ainus ülesanne. Eemal oli puude vahele jälle lindid tõmmatud ja maas vedeles päris kobeda suurusega palk – palgijooks! Mina vaatasin pealt, kuidas mehed palk kaenlas puude vahel silkasid – küll see tuli neil hästi välja, kõigest 31sekundiga oli asi tehtud ja teistele tiimidele kõva aeg ette joostud. Uued koordinaadid ja minekule. Selgeks sai, et tuleb minna üle Kakerdaja raba – õnneks küll mööda laudteed, aga väljas oli juba pime ja selleks ajaks olime rajal olnud 27h. Tere hallukad! Rmk lõkkeplatsidel käis vilgas elu, sussutati liha, muusika tümpsus ja kõik nautisid laupäevast ööd. Meie võtsime suuna rabale. Tempo ei langenud, hanereas kõndisime ühtlase kiirusega, kuu tõusis, taevas oli selge, aga pilku tähtedele tõsta ei saanud, sest siis oleks tasakaal kadunud ja sulps laukasse oleks ees oodanud. Laudtee oli kitsas, ühtlane samm tekitas resonantsi, pimedus ja tuim kõnd tõi une…😴 Pingutasin silmi, et neid lahti hoida, kiirus ei langenud. Minu meelest läks tee koguaeg mäest üles ja üles, siis kõndisime betoonsilla alt läbi, edasi oli vasakul pikk-pikk hallist betoonist majasein, vastu tuli mõni inimene, siis hakkas tee allamäge minema…. kus me siis olime? Linnas või rabas? Mõistus mängis minuga, ei olnud siin mingeid sildu, maju ega inimesi – lihtsalt hämar raba ja väsimus. Raudteeliipritena näiv tee tundus lõputu, astu ja astu, pilku tõsta ei saa, muidu kaob tasakaal. Lõpuks sai see läbi, ees ootas kp.11.
XI kontrollpunkt – elekter
Pimedus oli ümber, aga punktis paistis, et saab sooja jooki – kakao… mmmm veega küll tehtud, aga ikkagi soe ja hea. Pakk küpsiseid ka kambapeale. Ega ilma ülesandeta ei saanud ka siin. Keefiiri, topside, traadi ja metalljunnidega oli vaja sada põlema lamp….no lihtne 8-klassi füüsika ju 😀 Ma ei saanud mitte midagi aru – füüsika lihtsalt pole minu teema. Mehed hakkasid siis nuputama, keefiir kolme topsi, traadid metalljublakate külge ja siis otsapidi keefiiri sisse. No mingi vungi nad sisse said, aga põlema tuluke ei läinud. Pusisid veidi veel, aga leppisime 7punktiga ja lõpetasime. Võtsime lonksu keefiiri ja rääkisime veel veidi juttu. See oli õnneks viimane punkt.
Rogain ehk lõpu orienteerumine
Ees ootas orienteerumine kohustusliku 5 võetud punktiga. Saime uued kaardid, kaks si-pulka ja jagasime ära punktid, millised peaksime meie Andresega leidma ja millised Tambet ja Mihkel. No mulle tundus, et Mihkel ladus meelega meile ilma igasuguse teeta punktid – keset metsa “madal küngas”, kuskil võpsikus “kraavi ots” jne. No me ei oska Andresega nii hästi kaarti lugeda ja pimedas metsas pole kunagi orienteerunud. Tundus, et see on juba eos läbikukkumine… egas midagi. Lõpuni pidime kõik minema. Esimese hooga saime neljakesi koos minna, aga mingi hetk pidime meie metsa keerama seda küngast otsima…..johhaidiii…. pime mets, umbes pandud punkt ja meie Andresega. No tuustisime, mis me tuustisime, aga punkti me ei leidnud, saime aru, et teeme metsas lihtsalt ringe – otsustasime teele tagasi minna. Helistasime Tambetile ja teatasime, et me ei ole võimelised neid vòsapunkte leidma. Leppisime kokku, et me läheme otse lõppu ja võtame sealt ühe lihtsama punkti, millega väga eksida ei saanud, selle heinamaa nurga suudame ikka leida ju. Tambet ja Mihkel pidid võtma siis 5 punkti, et me mingigi tulemuse sellest kirja saaks.
Viimane pingutus
Kurat, küll see tagasi tee oli pikk. Tempo oli väga aeglane, jalad väsinud, aga minna oli veel oi, kui palju, ca 10km, et siis veel 2h kindlasti…. parem hüpekas andis endiselt tunda ja vasakul jalal olid villid, mis kibeda plõksuga katki läksid ja kipitama hakkasid. Vahepeal üritasin selgusele jõuda, kumba jalga peaks lonkama? Paremat või vasakut? Otsustasin säästa ikkagi paremat, aga kuidas paremat jalga longata, kui vasakul jalal pole kuskile toetada – kanna all vill, suure varba all päkal vill, väikese varba all vill… vahepeal tundus, et väiksevarbaküüs lahkub mu juurest (õnneks on ta siiani minuga). Nii et longata polnudki nii lihtne 🦶 venisime teosammul edasi, 7km veel minna – see tundus nagu igavik. Ikka veel ja veel ja veel… Andres ei kurtnud midagi, aga küllap oli temagi väsinud. Kuskil meie selja taga olid veel Mihkel ja Tambet ja otsisid punkte – ikka eriti usinad ja tublid. Lõpuks paistis finiš, aga esimese hooga vantsisime sellest mööda, et võtta see ainus punkt, mis tundus meile leitav. Marssisime üle märja heinamaa, vajalik põllunurk paistis ja paistis ka punkt – lõpuks saime ka meie oma si-piiksu tehtud, kuskil võsas haukus sokk – haukusin vastu, siis jäi tema vait. Suundusime tagasi lõppu, aga ametlikult me lõpetada veel ei saanud, sest pidime ootama, et teised ka järgi jõuaks – nad olid paar tundi taga. Finišis loivasime auto juurde, otsisime välja rätikud ja puhaste riiete koti.
Finiš – saun ja supp
Kohale oli veetud pisike saun, mis oli juba kuum ja tünni-vanni laadne agregaat veega, et saaks end loputada. Ajasime seljast oma mudased ja haisvad riided ning kobisime sauna – pekki, kui hea tunne see oli. Villid jalgadel kipitasid kuumas, aga hea oli siiski sooja kontidesse lasta. Tegime oma leilid ja lobistasime vannist vett peale. Puhtad riided selga ja jope peale, et külm ei hakkaks. Kuivi tosse jalga tirides oli selge, et jalanumber on vahepeal kasvanud vähemalt numbrivõrra. Otsustasime kuniks Tambet ja Mihkel jõuavad, veidi tukkuda, aga et liiga mugav ei oleks ja sügavat und ei tuleks istusime autosse ja tukkusime toolidel. Vajusime aga hetkega sügavasse unne. Mind äratas koputus autoklaasile – lõpuks olid nemadki jõudnud. Kell oli umbes viis. Ronisime välja ja tegime ametliku lõpetamise neljakesi ära. Poisid läksid sauna, meie otsisime oma nõud välja ja läksime supile – küll oli hea paks seljanka. Järjest tilkus finišisse lõpetajaid, kes veel jaksas paar sammu joosta, kes ainult lonkas. Mihkel ja Tambet tulid saunast, aga mida neil polnud, olid oma supinõud. Olime just lõpetanud ja laenasime kausse. Mina kobisin telki, Andres tegi aseme autosse. Telki ronides tekkis mul meeletu vappekülm. Pugesin täiesriides magamiskotti ja vajusin unne.
Ärkasin kell 6. Sass krabistas telgi lukkudega ja ronis magama, ka nemad olid lõpetanud. Midagi me rääkisime, aga olemine oli endiselt sodi ja ega hommikul ei mäletanud, millest vestlesime. Kaheksa ajal läks uni ära, päike oli telgi kuumaks kütnud. Ronisime välja. Rahvast juba liikus. Mõned vist veel lõpetasid. Inimesed sagisid, kes vahetas riideid, kes sõi midagi või pakkis asju. Kell 10 pidi olema lõputseremoonia, aga tegelikult me juba teadsime tulemust.
Enne kümmet ajasid Mihkel ja Tambet end ka üles, meie olime vahepeal sõbrunenud Sassi tiimiga ja istusime suures ringis piknikul. Neil oli sooja kohvi, küpsiseid, juustu ja näkse… kõik olid rõõmsad ja rahul. Kohv maitses hästi.
Autasustamine
Kella kümneks hakkas rahvas kogunema Kautla memoriaali juurde, meie vedasime selga oma ühesugused “vanad sõbrad” särgid ja suundusime ka sinna platsile. Alustati 16h rajal osalenutest, siis 24h raja tiimid – ka Sass sai oma diplomi ja siis oli järgi 36h Hauka raja tiimide käes ja no mis te arvate, kuidas meil läks?
Me panime teistele pika puuga…. esimesed noh🥇 😀 minu jaoks ikka väga uhke värk. Ma ikkagi jaksasin meestega sammmu pidada ja andsin endast rajal parima, kuigi ülesannete juures minust suuremat abi polnud – väga meestekesksed ülesanded olid. Pean ütlema, et kordagi polnud sellist momenti, et enam ei jaksa või kohe üldse ei taha. Eks see viimane lõpuots oli raske, aga muidu väga põnev ja teistsugune kogemus. Mul on hea meel, et Mihkel ja Tambet meid nii palju usaldasid ja kaasa kutsusid, et nad olid meis kindlad, et me jaksame nendega lõpuni tulla. Eks hea ilm mängis oma rolli, vihmaga oleks ikka kole olnud ja siis oleks raudselt tahtnud õige ruttu pooleli jätta.
Saime kätte diplomid, kaela hundikihvad ja aplausi teistelt osalejatelt. Kurat, kui hea tunne 😀 Me siiski jaksame ja suudame rohkem, kui me arvata oskame.
Kodutee
Vaikselt vajus rahvas autodesse laiali, nii ka meie. Tee koju algas. Maanteel tikkus uni peale, aga olin Andresega solidaarne ja püsisin ärkvel. Kodus lappasin asjad laiali, esimene masinatäis mudaseid riideid läks kohe pessu, ülejäänu jäi vanni ootama. Tegime ikkagi 2h magamist keset päeva, et veidi virgemad olla. Õhtul korralik saun ja pesemine. Sass oli ikka väga väsinud. Ravisin ta ville veidi ja enda omi ka – ikka niit läbi ja vesi välja. Jalad olid siiski kõvasti vatti saanud ja paistetasid poksikinnaste sarnaseks, varbad olid nagu väikesed sardellid, eks vajasid puhkust. Magama läksime varakult, sättisime padjad jalgade alla ja tundus, et sellest oli hommikuks abi küll. Hommikul ärgates ei olnudki kõige hullem tunne – oli aru saada, et on tehtud rohkem liigutusi, kui muidu, aga valusamad olid pigem villis jalad kui lihased. Sass samas oli ikka päris katki veel, tema jaoks oli see siiski esimene selline pikk ja raske võistlus. Nüüd, mida päev edasi, seda lihtsam on. Ka Sass arvas juba, et võiks veel teha sellist asja 🙂
Igaljuhul äärmiselt põnev ja huvitav kogemus. Midagi pole ületamatud – küll need villid paranevad ja lihasvalu taandub, aga emotsioonid jäävad veel pikaks….
Aitäh Mihkel ja Tambet, et meid kaasa võtsite!
Loo autor: Hellin-Heilika Õunmaa. Antud lugu ilmus algselt Hellin-Heilika Õunmaa blogis
Võistkond: No Niin
