Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada maast ja ilmast.
Maa: Eesti. Ilm: mullusuvine (2018), st soe (kuid õnneks mitte rämepalav) ning peaaegu kuiv.
Nii, see sai nüüd ära öeldud.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et pärast veerand sajandit IT-põllu kündmist otsustasin 2017. aasta lõpus liituda advokaadibüroo TRINITI meeskonnaga. See juura-värk oli juba aastaid olnud üks mu kulukaist hobidest ning 45-aastasena tundus olevat just paras aeg endale vähe soliidsem amet otsida. No midagi sinnakanti, et pintsak ja portfell ja kabinet kesklinna kõrghoones.
Aga elu juhtub teadupärast just siis, kui inimene on oma plaanid valmis teinud. Ühel kenal päeval ütles Katri, et tal on mulle üks jutt. “Sa oled langevarjur ja kaitseliitlane, nii et mõõdukas füüsiline pingutus ei tohiks sul konti murda,” alustas ta. Kuna ma kohe otseselt vastu ei vaielnud, tegi ta mulle kiiresti selgeks, et TRINITI on igal aastal ERNA-le oma tiimi välja pannud ning et tänavu (nüüd juba mullu) suvel peaksin minagi kaasa lööma.
“Eriti karmid vennad (ja õed) siin,” mõtlesin. Kuigi ma polnud ise kunagi ühelgi ERNA retkel osalenud, olin kuulnud, et tegemist oli maailma ühe pikima ja raskeima militaarvõistlusega. Peagi selgus, et tegemist pole siiski mitte retke, vaid matkaga. Ja et lahingvarustust pole vaja (ega lubatud) kaasa võtta, kuigi vastutegevus pidi raja ääres redutama.
Jalutuskäik pargis, ühesõnaga. Kuupäevad paistsid ka sobivat. OK, pandagu mind kirja.
Rajale jõudes (või tegelikult küll natuke varem) selgus, et meid ootab ees ka hulk vahepunkte, kus tuleb täita kõikvõimalikke ülesandeid alates kõrgseiklusraja meeskondlikust läbimisest, kuni mingi väidetavalt söödava löga koostise äraarvamiseni. Ja vähe sellest, ilmnes, et me ei olnud läinud rajale mitte eesmärgiga see läbi jalutada ning vahepeal mõnes kenamas kohas väike piknik pidada, vaid võtta võimalikult kiiresti võimalikult palju punkte ja loovutada seejuures võimalikult vähe elusid.
Ehk siis higi ja villid, mitte grill ja tšill.
Mis seal’s ikka, teeme ära.
Rada on linnulennult 30 km + 9 kontrollpunkti + lõpu orienteerumine ning selle läbimiseks on meil 24 tundi aega. Loosi tahtel stardime esimestena.
Alguses on lust ja rõõm, viskame mõned naljad ja tunneme end hästi. Hiljem tuleb tasapisi väsimus ja mõni varvas läheb villi ja kellegi samm ei ole enam nii reibas kui raja alguses. Aga siis viskame veel mõne nalja ja läheme ikka edasi. Sest me oleme tiim. Ja me ei jäta pooleli. Ja me ei jäta mitte kedagi maha.
Veidi enne lõppu hakkab tibutama. Kiirendame sammu, sest norrakate ilmateade ütleb, et veidi pärast meie kontrollaja saabumist tuleb korralik vihm. Naljatuju ei ole enam, lihtsalt kõnnime. Kaks käänakut veel ja siis peaks kõik olema. Üks käänak. Lõpusirge. Jookseme? Ei jaksa. Aga jookseme ikkagi. Või vähemalt käime kiiremini kui enne. Nii, kõik, finiš. Meie aeg läheb lukku. Võtame vastu meile pakutavad seljankad ja leivakäärud ning Siim ja Katri panevad telgi üles. Norrakate lubatud vihm on kohal. Tünnisauna ei viitsi keegi minna. Sööme supikausid tühjaks, võtame telgis horisontaalasendi ning haiseme sõbralikult kõrvuti kuni lõputseremoonia alguseni. Võimalik, et keegi norskab. Vahet pole, täna ei sega see kedagi.
Täname korraldajaid ja sõidame tsivilisatsiooni tagasi. Täname üksteist ja läheme laiali. Jõuan koju, käin duši all ära ja kukun voodisse.
Hääled minu peas ütlevad, et see ERNA ei jäänud viimaseks.
Loo autor: Peeter P. Mõtsküla
