Kolmandas punktis tegime oma kandami uuesti raskemaks – täitsime kõik pudelid , ampsasime mõned võikud ja teel me olimegi. Oregon sai uue punkti, mille abil Marti iga paari minuti tagant korrutas, “Aivo, hoia vasakule rohkem”. Rene oli kellamees ja hüüdis ikka mitu minutit on kohale jõudmiseni veel. See oli justkui oraga p..sse torkimine, sest igakord peale aja mainimist, tuli Erikult mõni tore vanasõna kiirustamise kohta. Siinkohal jääb täpsustamata “uus” vanasõna selle kohta, mis mees tuleb kust kohast viimasena, ja miks… Keda ikka väga huvitab ja muidu ei saa, see küsib.
Otsetee, ikka läbi ja üle kraavide, kandis vilja ning saabumine neljandasse punkti mahtus juba ettenähtud aega. Mehed on end kogunud ja asjad jooksma saanud. Väljas hakkas juba valgeks minema ning eks liikumise muutis stabiilsemaks ka olukord, kus lampe polnud enam vaja.
Ülesanne4: Miiniväli. “Kogenud” sõjaväelane Marti otsustas etteantud abivahenditest vajaliku kasuks. Lubatud kolm elementi, Marti valis šašlõkivarda, kalaõnge ning Rene soovis jonnakalt metallidetektorit. 10 min. aega. Marti näitas, kuhu astuma peab, sest temal oli grillivarras, ülejäänud kanakari astus sama sammu, vähemalt teoorias. Kusjuures ühe miini leidsime isegi detekroriga üles, aga see oli pigem koba, sest aparaat piiksus isegi saapapaelte peale. 30 sekundit enne aja limiiti “elusalt” miiniväljalt tagasi ja auhinnaks maksimaalsed 10 punkti. Snickers põske, korraks lõkke äärde sooja ja kiirelt minema. Vahetult meie lahkumise hetkel jõudsid ka Vaprakesed miiniväljale. See oli ka viimast korda, mil neid sel matkal kohtasime. Ca 10 min hiljem kuulsime miiniväljalt kõmakat, mis tähendas, et keegi Vaprakestest “sai hukka”. Kahju.
Teekonna viiendasse punkti valisime taaskord parima variandi, sest kohale jõudsime niipalju varem, et teenisime kaks plussi! Läbisime suurel hulgal nõgeseid, tatsasime mööda ilusat metsateed, tervitasime ärkavat Eestimaad, ja üldse nautisime seda võrratut hetke. Ilus oli, päriselt. Selfit ei teinud. Olime rännanud juba ca 9 tundi mööda pimedat metsa ja raba ja muutusime “laisaks”. Ca 200 m enne turvaala panime uljalt pead püsti üle lageda raiesmiku, tegime julge teeületuse ning pugesime omast arust turvalisse metsa. Ca 50m oli jäänud turvaalani kui ümberringi hakkas automaatide täristamine ja 5 kiilakat lendasid ülbelt peale elusid nõudma. Rene pani veel korra ülbelt vastu, et metsa ei pidanud ju tulema, aga arvatavasti nende kiilaspäiste tegelaste uhkus ei lubanud “vaenlasega” kontakti astuda ja vastus sinna metsa sisse jäigi – “Elud siia”… -20punkti, jälle. Etteruttavalt olgu öeldud, et sinna läks debütantide Erna matka võit…
Viies ülesanne: Tuli ronida pimedasse betoonpunkrisse ning lahendada ära kolm lihtsat mõistatust. Aga, et asi oleks vääriline, oli aega 10 min, ja aega läks käima siis, kui esimene mees puudutas punkrisse viivat nöörredelit, kinni läks siis, kui viimane mees oli urust väljas. Kõrguste vahe ca 5m. All ootasid ees Rammstein, Metallica, Prodigy. Heli nii põhjas, et oma enda mõtteid ei kuulnud ning midagi ei näinud, sest keegi lasi muudkui tossu ja värviline valgus sähvis, nagu oleks mõnel vanakooli reivipeol olnud. Ülesanded valmis ja minek. Kaks sekundit jäi aega veel ülegi, heh. Punkte sel korral 7,5, jaotuspõhimõte: kiireim saab maksimumi – 10, teised vastavalt protsendile kaotuse järgi.
Kell oli 6 natuke peale. Oli saabunud aeg esimeseks korralikuks kehakinnituseks. Erik võttis kotist välja päeva tegija – Priimuse, ning kõik veed lasime kuumaks.
Kas teate, kui maitsev on pakisupp? Ei usu? Minge Ernale, võtke see pikem rada, see on raskem, pange selga kott, ja kontrollige, et oleks ca13kg, roomake mudases kraavis, käige tihnikus, jookske nõgestes, tehke end märjaks, jalad ka. Kõndige nende jalgadega. Kui 30 km olete ära käinud, tehke vesi kuumaks, valage sellele pakitoidule, mille valisite, laske 5 min seista. Samal ajal tehke veel üks kuum vesi. Pange tassi 2 tl kohvipulbrit. Valage kuum vesi peale. Seni kui vesi keema läheb, vahetage märjad sokid kuivade vastu, jätke jalad hingama. Nüüd võtke selle sooja pakitoidu kõrvale kotist lihapirukas ja sööge. Nüüd usute? Meenub, et keegi küsis, miks vaja kohvipakki Erna matkale kaasa võtta. Lugege eelmine lõik uuesti läbi… Erikule igaljuhul kirjeldamatu tänu priimuse eest.
Lahkusime punktist värskelt ja tangituna – anumad, keha, vaim – kõik oli värske. Teekond sellese vahepunkti õpetas nii mõndagi. Turvaala on selleks, et seda kasutada. Aga enne ja peale turvaala, peab metsas ragistama kui just ei taha -20punkti kerge vaevaga teenida. Igatahes järgmine tund tähendas taas ragistamist mõnede kilomeetrite jagu mööda ürgset metsa kus puud risti-rästi igal sammul ees ning kõrvenõgesed ülepea. Meie meeskond oli saamas hoogu üles ning jõudsime kuuendasse punkti taas oluliselt kiiremini kui meile aega anti ning tasuks 2 plussi. Tore.
Kuues ülesanne: Trianglile kepikesega koksates peab kostuma heli. Et teenida 10 punkti, peab heli kostuma 10 korda. Aega selleks on 5 minutit. Kiire arvutus näitab, et 30 sekundit on aega ühele heli tekitamise tegevusele. Aga et asi oleks ikka Erna, siis see triangel on 5m kõrgusel. Katte alt paljastati meile varustus: rakmed, karabiinid, köied, laskumise leevendi. Ja et ikka oleks täiega Erna, siis rakmed olid sõlme keeratud. 2,5 min möödunud, aga meil juba rakmed peaaegu jalas. Väledad, kas pole. Korras, oli aeg esimene mees üles vinnata, ning AEG!. Hahaha. Tasuks siit siis null punkti. Nats morniks võttis. Kohe aga teatati, et tegemist siin kobarpunktiga, kus võimalus kokku teenida maks 30p. ehk kaks ülesannet veel. Järgmiseks ammu- ja vibulaskmine. Meenus kohe üks lugu kunagisest Ehhee-TV repertuaarist kui ammulaskmise maailmameistrivõistlused võitis Jaapani ammulaskja Longtimeagooo, kes lasi nii ammu, et mitte keegi ei mäletanud seda, kaasa arvatud tema ise ei mäletanud.
Igatahes Aivo ja Marti valisid ammud, Erik ja Rene oli vibumehed. Ammumasina päästik oli täpselt nii tundlik, et sihtimise ja relva hoidmisega ei jõudnud veel sinapeale saada kui plaks. Aga punktid olid head. Peamiselt tänu ammumeeste täpsuslaskmistele saavutasime tublid 6,5 punkti. Kolmas kobarpunkti ülesanne oli Inglaste loodud rehvitõstmise ülesanne. Üks hunnik rehve vaja tõsta kõrvale hunnikusse, teatud tõste valemit kasutades. Marti määrati juhendama ja teised tõstsid. Jagasime skeemi kiiresti ära ning tubli sooritus kogu meeskonna poolt. Koguaeg 2.08, mis selleks hetkeks päeva kiireim. Hiljem tehti aeg üle aga meie saime 9/10st. Nice.
Kõik valmis ja minekut. Ca 3 km rabamatka sai nüüd “nautida”. See oli raske. Jalg vajus igal sammul umbes 30-50cm allapoole, sest nii pehme oli. Rene muudkui aga hüüdis kella ja Erik aga “Tasa sõuad, kaugele jõuad” – tiimitöö. Raba aeg oli ka Snickersi aeg ja oli ka selfiaeg. Foorumist vastukaja: “Polegi nii väsinud nägudega” – “Ma just vaatan, et nii väsinud.” Tegelikult oli väsitav, aga me ei olnud väsinud. Pigem selleks hetkeks väga tüdinenud sellest F…ing rabast. Järsku hõiskas Marti, et lähme tee peale. Oujee, viimase paari tunni parim mõte. Ja kohal olimegi. Vahemärkusena, et kui teise kontrollpunkti jõudsime kohale seitsmendana, siis KP7-s olime ajaliselt ja füüsiliselt kohal neljanda tiimina. Meie jalavaev mööda raba sai taas tasustatud kahe boonuspunktiga.
Ülesanne seitsmendas punktis: Etteantud materjalidest tuleb valmistada paat ning sellega ujuda üle järve. Oot, kes meil ei ujunud? Igatahes, meil tuleb leida paat. Mõeldud tehtud, asja rebu on nutikus – 7 minutiga saime valmis paadi, kuhu pakkisime sisse Aivo, et teda üle vedada. Muide, selle eest lubati ühte boonuspunkti kui veetakse inimene üle. Paat vette ja põmm, Aivo lükkas varba läbi “õhkpadja”. Õhkpatjadeks olid ette nähtud prügikotid, mille siis õhku täis ajasime. Kaks juppi mingit veidrat nööri anti ka, et kõik see krempel kinni siduda. Tagasi algusesse, saime uue koti ning uuesti kinni, paat uuesti kokku, Aivo uuesti sisse ja hopsti, vesi paadis, paat külili, Aivo vees. Jändasime kokku ca 10-12 minutit. Kogu ajaline boonus, oli maha mängitud. Või, noh, vette. “Kui Aivo kukub prügikottidest tehtud paadist välja, mis siis tegelikult saab?” Meeskond võttis ühehäälselt vastu otsuse, et Aivo hakkab ujuma. Kas Aivo ise ka sellel hääletusel osales, ei meenu… Igatahes kohustuslikud päästevestid tegid pool tööd ning kõikseemees ujus üle vee. Päris pikk maa oli, mingi rahvatriatloni ujumisetapi oleks ikka kirja saanud. Paat välja, jooksuga tagasi alguspunkti, instruktoritelt tuli info, et järfmise 60 sekundiga oli võimalik saavutada hetkel päeva kiireim aeg. Lihtsalt paadiks kasutatud asjad tuli panna algasendisse tagasi. Ja meil oli kõik paelad umbsõlmedega… Kiireim aeg sai maks punktid, teised vastavalt vähem. Saime suhteliselt vähe punkte, 5,5. No pole hullu. Erna teekonna teine pool alles algas.
Kell oli pool kümme hommikul. Raul lubas laupäeva hommikul värsketest pannkookidest maasikamoosiga pildi saata. Metsas ja rabas meil kordagi hea leviga probleeme ei olnud, kuid pilt ei jõudnud kohale 
. Ujumine värskendas täiega ja teekond kaheksandasse punkti algas. Mööda raba, laudteel, iga samm oli mõnus ja nauditav hetkeni kui Giid vaatas, et hea läbitavusega tee pole Ernale kohane ja suunduma peab paremale rappa. Ca 1,5km jagu sai taas võetud ülipehme pinnaga rabaväljasid kui ootamatult seisis meie tee peal ees jõgi. Piisavalt lai, et mitte üritada püksid jalas ületada. Marti risti ette ei löönud ja kohe esimesena valmis jõge ületama. Aadama ülikond seljas, riided eelmisest punktist kaasa saadud prügikotti ning igatahes, üle. Jõudsime järeldusele, et jões oli ca 25-30 cm vett. Kui Marti vette astus, selgus, et põhi on aga 1,5m sügavusel, ülejäänud on väga jälgilt haisev muda… Kuid mis parata, üle peab saama. Kiirelt tegutseti vastavalt stsenaariumile. Muide, aeg hakkas ka vahepeal otsa saama. Erik vaeseke pidi kaks korda käima, sest riided said üle kuid seljakotid enam ei mahtunud. Mis on hullem kui suur hulk näljaseid parme ümber pea ja keha tiirlemas? Veel suurem hulk parme. Lõpuks lihtsalt enam ei viitsinud neid ära ajada, sest energia, mis selle peale kulus, oli rohkem kui Snickers suutis anda. Marti poolt valitud rada, strateegia, ja hea enesetunne viisid meid kaheksandasse punkti täpselt sama ajaga nagu rivaalid Turistid. Muide, meie tiim sai vaid ühe miinuse sellelt teekonnalt.
Ülesanne 8: Mäletate seda Legoautot, mis kokku panite KP2-s? Siin on “modifitseeritud” auto. Leidke 10 erinevust. Halloo, see oli 12h, 38 km ja 3000 kcal tagasi… Leidsime isegi rohkem vigu, kuid selgus, et meie auto oli juba siis tiba valesti kokku pandud. Ent taaskord üks hea sooritus meeskonna poolt ning 7/10st kontol juures.
Plaan teha väike eine murul läks lappama, sest ainsad, kes seal hüljatud maanurgas rahulikult einestada suutsid, oli parmud… Huvitav kui Ernat ei toimu, kes need parmud siis ära toidab?
Aeg oli lahkuda….
… Järgneb…
