Selles peatükis pööratakse kõik peapeale ning korraldajad hakkavad puid alla saama.
Vaadates üles, vaadates ringi; kiireks läks. Pakkisime end kokku, pambud selga ja tuld. 60min anti aega viimasesse, kaheteistkümnendasse punkti jõudmiseks. Otsetee algas, kust mujalt kui läbi raiesmiku, mööda kraave, mööda metsa, läbi nõgeste, nagu ikka. Mõned minutid hiljem juba tagus välku nii, et ei saanud aru, kus kohas see oli. 360kraadi ümberringi, lisaks peakohal. Kas varjuda või kõndida? Kuhu on võimalik lagedal varjuda?
Vanameister manitses vahepeal, “Ma ju ütlesin, et vihmakeepe läheb vaja…” Rene kontrollis varasemalt puht informatsiooni mõttes enda oma ära ning see kaalus ju 650g. Seda oleks pidanud kotis vedama üle 69 km. Just nii palju oli vaja enne maha käia, kui seda vaja läks. Nojah, eelmisel päeval tehtud otsus oli eelmise päeva otsus… Erik ajas keebi selga, Marti ja Aivo säästsid prügikotid jõeületusest, tõmbasid need peale. Rene pakkis lihtsalt oma telefoni veekindlasse kotti. Vihmaga keeldus Garmin koostööst, paberkaardid samuti. Suund oli teada, vaiksel töntsival sammul muudkui punkti poole. Juba kombekohaseks saanult, turvaalas tulime teele välja. Meil jäi puudu 750m ja ca pool tundi, et kuiva nahaga oleks pääsenud.
KP12, auto paistis kuid mitte kedagi polnud… Kõik olid ära läinud, peale ühe… Seda rõõmu ei oska kirjeldada, mis relvamehe silmist välja paistis. Lõpuks ometi jõudis keegi ka tema mängumaale.
Juhendi kohaselt pidi selles punktis valges kohal olema, sest muidu ei olevat saanud seda ülesannet sooritada, või tuli pime aeg mööda saata. Kuulsime veel, et meie taga oli 1,5h vaikust. Porter Racingu tiim liikus kogu trassi, võrreldes teistega, justkui ratastel.
Pannes kokku seda kirjatükki, tekkis meil omavahel mitmeid arutelusid, reeglitega seoses. Kuidas läksid meeskonnad rogainile öösel pimedas, kui viimane ülesanne tuli sooritada valges?
Viimane ülesanne: Airsoft relvadest langeva sihtmärgi pihta laskmine. Aivo sai käsirelva, teised automaatrelvad. Natuke harjutamist ja sooritama. Selgus veel, et sadama hakanud vihm rikkus kogu mehe päevatöö ning pidime sooritama lühivariandi planeeritust.
Mõtelge korraks kaasa: Kas teate kedagi, kes teaks kedagi, kes pole dušši all käinud? No ikka on käinud, eks. Nüüd meenutage, mis tingimustel pakisupid ülimalt hästi maitsevad? Meelest läinud? Kontrollige, paar peatükki tagasi. Nii, nüüd pange siis riidesse, saapad jalga, võtke see 13 kg kaaluv kott selga ning minge dušši alla. Olge seal no minimaalselt 30 minutit. Mobiiltelefon pange ka kotti, siis saate emotsiooni juurde veel, nüüd laske duššist tulev vesi omale pähe nii, et vesi silma ikka voolab. Seiske püsti, võtke relv, sihtige ja hakake 25 m pealt märki laskma. Pimedaks hakkas ka minema. Aivo suunas oma prožektori iga kord märklaua poole ja teised aimasid, mida sihivad, mida lasevad. Tehtud, 8/10 kontole, kuivemad riided selga, kui oli midagi ja kiirelt minekule. Kiiretapp Erna matka finišisse, kiireim võistkond võidab. Hiljem selgus, et meil väga kiire ei olnud… 7,7p 12minutilise käimise eest. Hea tunne oli, kogu rada sai tehtud. Aega kulus alla 26 tunni.
Ei ei ei, ei olnud nii lihtne midagi..
Tegelikult passisime üle tunni KP12s auto tagaluugi all vihmavarjus, enne kui mainiti, et rada saab läbi ikka seal, kust alustasite. Sel hetkel oli juba tunda, kuidas mingi veresoon kusagil paisus; et kas te head korraldajad omavahel ikka suhtlete? Stardis oli jutt ühtemoodi, rajal muudkui muutus. Lõpus veel midagi muud? Viimases, KP12-s, pidi olema piiratud ala peal ootamine, et Rogainile pääseda. Veel ükskord, nende mäng, nende reeglid, nende liivakast…
Korraldaja telgis sai maitsta ka sooja kakaod ning plaan oli kiiresti need 5 rogaini punkti ära tuua. Palusime veel korra, et äkki saame kotist asju maha jätta ja kergendada oma jalavaeva, sest ilma oli ikka ülim. Erik mainis veel suht toonivalt, et käivitataks mingi kriisiolukorra protokoll, sest see, mis väljas toimub, ei ole ühtegi stsenaariumisse sisse kirjutatud. -“Metsa te ju ka oma varustust maha ei jätaks” ja “Ilm läheb kohe ilusaks”, oli suht üleolev vastus. Selleks hetkeks, kui meie meekond saadeti täisvarustuses aasta karmimas vihmas Rogainile, ei olnud veel “piisavalt ekstreemne”, selgus tagantjärgi. Kelle liivakast?
Rogain.
Kaks kiipi, neli meest. Juhendis selgelt kirjas, mida peab tegema. Pigem mitte? Kõigil meil Erna kogemused puuduvad. Kuidas mida teha, saab ju juhendist või küsid. Paraku oligi nii, et tee ja koge, siis saad targemaks, mitte ära juhindu juhendist. Nende liivakast, eks.
Rogain oli vaevaline, jalad lõid kõigil tuld välja. Kuna olime ühed esimesed rajal, siis ei olnud mingeid “radu” sisse tallutud ja suht vähe oli lampidega tegelasi liikvel. Olime jällegi need teerajajad. Ent enesetunne võrreldes hommikusega oli pea peale pööratud. Esimest punkti ei leidnud, otsustasime edasi liikuda, tempo kukkus iga kilomeetriga, pea ei töötanud enam, külm, vihma sadas endiselt. Teist punkti ka ära ei toonud. Masendav. Siis panime pead kokku, võtsime ennast kokku ning hakkas asi laabuma. Saime kätte esimesed rogaini punktid. Lõpuks…
Pühapäev, 13.08.2017, kell 02.00, Erna matka Rogain, kottpime, 13km läbitud, nüüd oli juba suur väsimus peal, kõigil suurest märjast jalad oli läbi, Renel suured villid, ent 4 punkti tehtud, üks veel. Marti ja Erik olid täitsa läbi. Jäid korraks tee serva, et puhata, samal ajal kui Rene ja Aivo suundusid viimast otsima. Ikka mööda võsa ja nõgeseid… Garmin sai tühjaks, telefoni akud ka, vihma endiselt sadas. Lõbus, eks. Tegelikult siis enam ei olnud. Sai eksitud raja valikuga ning kõik paistis olema lootusetu. Teadsime, et kindla peale minek on tuua ära punkt järve äärest kuid lisa 3-4 km käimist. No ei tahtnud nende jalgadega seda, kohe mitte ei tahtnud. Ning kurnatusest hakkasime ära eksima. Sättisime telefoni laadima (küll on head ikka moodsad ajad ja akupangad ja muud kellad-viled) ja kohe sõnum Martilt, et õige teeots on tänu kaasvõistlejate lampide sähvimistele leitud – vaid 50 m kõrvale kohast, kust Rene ja Aivo mööda panid. Nüüd hopp-hopp tulitavate ruttu metsast välja. Paraku terve tund pandi selle viimase seikluse alla magama. Marti ja Erik tõid punkti ära ning ees terendas kodutee…
“Ohutuse ja inimeste tervise huvides võimaldati hiljem lõpetanud meeskondadel autodes või telkides enne Rogaini riideid vahetada ja varustust maha jätta”. Kas meie olime mingil teisel võistlusel või? Mingis teises maakonnnas või? Kas meil paistis päike? Või me jõudsime liiga vara kohale?
Pool tundi jäime hiljaks, et oleks kuiva nahaga lõppu jõudnud. 3 tundi kaotasime aega oma ekslemistega.
Porter Racing meeskond lõpetas 2017a Erna matka pühapäeva hommikul 03.10. Sellel hetkel kui meie finišisse jõudsime, alustasid oma Rogaini teekonda Pioneerid, hilisemad võitjad. Midagi pole ütelda, kõvad mehed. Teadsid, mis mängu mängivad. Kogenud mehed juba sellel alal.
Üllatus muidugi oli meile väga suur kui selgus, et Rogainil anti kaks kiipi kaasa selle pärast, et punkte võis siis juba eraldi tuua. Kui debütante täisvarustuses peale saadeti, oli “teada”, et meeskond peab koos olema. Ainus eelis, et kiilakaid pole. Heh, kiilakad pugesid tegelikult peitu kui sadama hakkas, nõrgad 
.
Korraldajate kapsaaeda võiks saata päris mitu head kivi. Kui reeglid seatakse, siis reeglid olgu üks-üheselt mõistetavad ning kehtigu kogu ürituse vältel ühtemoodi, kõigile. Ega muud polegi, et me võime omast kogemusest rääkida, et ka meie olime selle ekstreemse ilmaga rajal, muide. Riiete vahetus ja varustuse vähendamise võimalus oleks pidanud juba teele saadetud meeskondadega võrreldes võrduma vähemalt ühe ringi elude kaotamisega, on see siis ohutusega seotud või tervisega. Lihtsalt selline vahemärkus. Oli ju ka Tümleri raja meeskondi teele saadetud ja samuti varustuses. Aga aitab virisemisest. Nagu sai juba mainitud, siit on kõigil midagi õppida…
Muide, siia ka üks kasutu fakt: Vastutegevuses oli kokku 3 autot, 7 meest ja kui mälu ei peta,siis nad korjasid 140 elutalongi.
Peale sellist ekstreemsust oli kuum saun ülim. See oli aga täpselt soe, sest sebimist ollevat olnud nii palju, et puud jäid ahju lisamata. Kividele leili valades kostus “plött”. Ok plaan B, tünnisaun. See oligi mõnus. Vett oli küll viimase kuue tunni jooksul saanud nautida kordades rohkem kui sellesse tunni mahtus kuid mitte tünni poolt pakutaval viisil. Tänud selle eest. Helin saabus peagi Martile ja Erikule järgi ning kostitas väsinud retkelisi külma Porteriga. See hetk oli priimusega võrdsel pulgal, arvestades asjaolusid. Suur tänu Helin. Parim jook igatahes.
Öösel veel teel koju üritas Aivo oma kallile kaasale viimase 36 tunni läbikogetut kirjeldada, kuid viimane ei olnud väga jutualdis. Selgus, et Aivo päevane Jägala jõe mudaravi aroom ajas Jaanal nii iiveldama, et mõttes vaid, kas ta jõuab piisavalt kiiresti õigel hetkel auto pidama. No eks oli läbielatud nii mõndagi…
Rene puges telki oma kallima kõrvale.
Hommik.
Marian ajas Rene üles, sest enne kustumist olevat Rene veel maininud, et tekkis mingi lootus heale tulemusele. Midagi kindlat pole, aga “Never know…” Ja enne autasustamist peaks ikka ärkama, igaks juhuks. Siis juba saabus ka Aivo tagasi. Noh toeks või nii, et kui peaksi pjedestaali kohta saama. Ja siis muidugi ka see pisiasi, et Rene ja Marian oleks kuidagi ikka koju tahtnud ka saada.
Kõndimine oli kõige keerulisem tegevus sel hommikul, pikk tee minna ka.
Erna matka debüüt on tehtud!
Ja siis tõsiasi: „Nad arvasid, et nad on rattavõistlusel…“
Porter Racing meeskond saavutas Erna matkal 36h Hauka rajal 3. koha. Diplomid, vasaku käega käe surumine – südamest südamesse, kui keegi ei tea; ja siis see kripeldus, mis jäi…
Porter Racing meeskond, koosseisus Rene Punane, Marti Lung, Erik Tammsoo, Aivo Viilop on otsustanud ühiselt, Erna Matk 2018 tuuakse need küüned ära.
Hoidke alt, kes viiendat, kes kaheteistkümnendat korda.
Küüned kaela!
“Porter Racing rattatiim, paneb asja tasku siin!”
Kapten saadab erilised tänud:
Martile, ilma tema teejuhtimiseta oleks oluliselt keerulisem olnud,
Erikule, ilma tema priimuseta oleks oluliselt keerulisem olnud,
Aivole, ilma tema positiivse hoiakuta oleks oluliselt keerulisem olnud,
Marianile, ilma tema poolehoiuta oleks oluliselt keerulisem olnud,
Helinile, ilma külma Porterita poleks see matk nii hästi lõppenud.
Täname sõpru, kaasaelajaid, fänne ja konkurente, ilma teieta oleks oluliselt keerulisem olnud.
See hetk, see tunne, see emotsioon kui ükskord finišis olime, oli tõeliselt ülev. Kui küsite, et täpsusta, siis ma ütlen teile, et minge tehke ära, siis näed.
Me läbisime 85 km ajaga 31 h, tegime selle jooksul ~120000 sammu ning olime katkematult ärkvel koos Ernale eelneva päevaga ~46h. Me tarbisime selle aja jooksul kokku ca 50l vett, sõime kaks sooja sööki, hunniku võileibu, Snickerseid ja soolapekki.
Fotod Rene Punane.
