Kaheksandast kontrollpunktist lahkus Porter Racing tiim kõige esimesena.
Mis te arvate, kas ei olnud kerge motivatsioonipauk. Meie, kes me tulime siia lõpuni jõudma. Amatöörid. Enne starti oli veel arutelu, et kolmekesi lubatakse edasi võistelda ning et olgu, mis on, üritame lõpuni jõuda.
Seda motivatsiooniosa oli vaja ka, sest see mis ees ootas… Metsarägastik, kraavid, raba, parmud, palav, kraavid, oli juba… no neid oli veel, nõgesed, rägastik… Vaatame asja positiivsest küljest – meil oli ikkagi kõige otsem, kiirem, parim tee. Alati kui kraavi ületus aset leidis, oli Aivo kohe mingi kaikaga juures ja voilaa, sild valmis. Rene proovis ka paaril korral, aga iga kingsepp jäägu ikka oma asja ajama. Märgade jalgadega kõlas kella hüüd täpselt samuti nagu kuivadega, mistõttu jäi rajaleidmine edaspidi Aivo erialaks.
Kapten märkas ootamatult taamal tuttavaid kiilaspäid ning oli karta kohtumist nendega. Eks nad teadsid meid oodata. Info meie asukohast pidi jooksma neileläaivis kätte, muidu ei oleks meid metsast kahel korral üles leidnud. Ent sel korral “kavaldasime” nad üle. Roomasime märjast kraavist läbi ja padavai metsa edasi. Erna “kogemustest” juba teadsime, et vahetult enne sillaületust võib tekkida sarnane olukord nagu enne viiendasse jõudmist ning riske ei võtnud. Vahetult silla servas hüppasime metsast välja, paar kiiremat sammu ja turvaala. Kuidas ajaga? Nullis. Lähenesime kontrollpunktile küljelt kui järsku panid katusealuse alt lapsed jooksu ning kõrvu kostus tuhmilt, “Tulevad, Issi, tulevad”. Selles punktil tekkis esimest korda küsimus, kas kõiki korraldusmeeskondi on ikka instrueeritud ja neil on tegevuskava, või juhend või midagi. Ise olime selleks hetkeks juba “kogenud” ernalased ning seletasime uhkelt, mida nad punase paberiga tegema peavad ja kella kinni panemaja… Nemad seletasid sama uhkelt, et nad peavad meile lihtsalt süüa andma.
Üheksas kontrollpunkt: Gurmee. Tahad teenida kiiresti 10 punkti, söö puder ära ning joo ära see keemiline vedelik. Ja seda kõike 10m kõrgusel mingis väetis kõikuvas vaatetornis. Tornile igatahes Brüsselist saadetud CE tähis kohale veel pole jõudnud. Tea, kas jõuabki… Marti maitses keemiat ja, “Hmm, see on täitsa enamvähem”. Enne kui arugi saime, oli pool joogist juba maomahladega segamini. Aivo lihtsalt moka otsast mainis, et millega see liigutav gurmee alla ajada… Ja see oli liigutav, nii otseses kui kaudses mõttes liigutav. Täpselt nii liigutav, et puder ise üritas kausist välja liikuda. Marti essa, Erik tessa, Aivo kossa ja Rene sai ka paari kõõksuga hakkama. OK ei olnud kõige meeldivam hetk, aga tehtud, vastutasuks 10p. Hiljem selgus, et see keemia oli lihtsalt sinine Fanta.
Aeg tuli kinnitada keha. Eriku priimus päästis päeva juba teist korda. Soe söök, kohv, kuivad sokid. Paarkümmend minutit hiljem saabusid ka Turistid. Kerge arutelu teekondade üle ja üldse elust-olust. Hakkasime teele sättima kui saabus ka kolmas tiim. Liitlasvägedes Eestis teenivad inglaste sõduritest meeskond Team1. Needsamad, kes esimestes punktides hirmsasti jooksid ning Erna matka kohta “A walk in the park” kilkasid. Igatahes teekond kümnendasse punkti pidavat läbima ka üht mehitamata vahepunkti, kust saab täpsed koordinaadid. Marti märkis koha GPS-i, Rene markeeris märgi kaardile ja minek. Kõhud täis ja minek uhkelt mööda laudadest rabarada. Aega järgmisesse kontrollpunkti jõudmiseks 3h. Rene ja Erik jäid veel korraks end kreemitama, Aivo ja Marti rõõmsalt ees minema. Üldiselt mehed teavad, mida ja miks kreemitatakse. Naised üldiselt küsivad, mida ja miks kreemitatakse. Ootamatult kostus eestpoolt kisa-kära ja “Seis”. Kiilakad rsk, kimbutasid Tümleri raja osalejaid, kelle rada kulges vasturingi meie rajale. Meil vedas sel korral. Krõbedate sõnade saatel kiiresti metsa varju, aga kus on kreemitajad? Kreemitajad panid pead püsti jutuvada saatel mööda laudteed rõõmsalt ikka edasi aimamata ohtu, kuni Martil õnnestus lõpuks kontakt saada. Kähku metsa järgi, veidi varjumist ja kiire analüüsi tulemusena avastasid debütandid, et panid hooga valele poole metsa. Õige suuna saavutamine võttis ühe lisa kilomeetri jagu energiat mööda rägastikku ja pehmet raba. Õnneks näitas kaart eespool ilusat laia katkendjoont, mis looduses tähistab ilusat laia metsateed, mida mööda saab ilusasti hoogsalt käia. Regio kaart seadmes näitas ka mingit RMKga seonduvat rada. Sel hetkel, kui kaardi, GPSi, väsinud aju ja ühise veendumuse tulemusena olime jõudnud “laiale” teerajale, tundus, et isegi Jumal oli selle paiga unustanud, rääkimata riiklikest metsainstitutsioonidest. Kes teab, võibolla viimased lahutasid 30 tonnise tehnikaga meelt mõne linnakõrvase parkmetsa lammutamisel, aga viimast raietööd selles metsas olid tõenäoliselt teostanud metsavennad 44ndal kui punaväed sisse tungisid. Läbipääsmatu tihnik ja nõgesed, mitte lai metsatee. Igatahes märgitud punkt oli paarisaja meetri kaugusel. “On ikka viitsimist siia urkasse mingit vahepunkti teha”, kestis arutelu mitmeid kordi. Samuti hakkas aina valjemini kostuma arutelu, et Porter Racingu rattatiim võib Erna Matka Hauka rajal saavutada poodiumikoha. Mis omakorda seab juba väikestviisi nagu kohustuse kiiremini liikuda, paremini ülesandeid sooritada, üldse proovida olla tublimad. Vanameister Erik tõmbas aga iga kord arutelule vee peale. “Laskmata karu nahka ei ole paslik jagada…” Nii siis trampisime norgus peadega, tüdimus ja väsimus. Mets ja raba kütsid juba ka alt poolt ning temperatuur ilma tuuleiilideta võis tõusta ca 35kraadini. Mitmeid sadu meetreid juba kõndinud ning olematu tee peal traavinud kui ühtäkki Marti kostis äravajunud häälega, et siin peab see punkt olema. Aga ümberringi ei olnud midagi, isegi parmud jäid eelmisesse koordinaati… Mis nüüd teha? Kõndisime suht sihitult veel veidi ringi aga no ei ole mitte midagi. Wild nature…
Tuginedes vanasõnale “Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Renel oli kombeks kõik ülesandelehed üles pildistada ning kontrollides ülesande püstitust, selgus, et Rene oli märkinud vahepunkti koordinaadi kaardile, ja Marti GPSile täpselt ühte moodi: ühe “ruudu” jagu valesti. Oh pärgel, olime oma koordinaadiga mööda pannud 1km, mis tähendas samasse punkti tagasi jõudmiseks ca 2,3km lisa jalutuskäiku. Samal hetkel hakkas Erikut kimbutama ratturite seas teada-tuntud “haamer”. Ega pikalt vaagida polnud midagi, uued koordinaadid sisse, jalad selga ja minema.
4 meest, tuuletus rabametsas, temperatuuriga +35kraadi, ja vesi oli otsakorral. Kamba peale oli tarbida 1,5L vett. Kuna Erik oli hetkel kõige kehvemas seisus, siis 750ml pudel broneeriti talle kohe, teistele järgmise 3,5km jaoks 250ml igale. Tikk-takk-tikk-takk, kadus ka lootus jõuda normaalselt kümnendasse vahepunkti. Kolmas ämber. Iga viga, mida tegime, panime iseendil kogemuste puudumise arvele. Kes on rajal juba 10a käinud, kes viis, jne. Meie, täiesti esimest korda. Mis seal ikka. Vähemalt ei anna alla ja ei katkesta? Eks? No loodame… Erikust oli kahju, sest ega me midagi aidata ei saanud ning teekond oli kurnav. Ahjaa, vahepunktis pidi tegema meeskonaast pilti, selle esitama hiljem korraldatajatele ning nagu juba mainitud, saime ka järgmised koordinaadid. 10 punkti olemas.
Vahemärkusena etteruttavalt mainime, et hilisem II koha saavutanud võistkond jättis nimetatud vahepunkti üldse vahele. Kuidas nad uue sihtpunkti said, las jääb nende hingele. Kes on osalenud mõnel ägedalt kurnaval rattavõistlusel, nt. Saku100, teab, et kui on läbitud kogu rada 100%, aga aega kulunud oluliselt kauem, kui 80% raba läbinul, siis tulemustes fikseertakse parem positsioon ikka sellel, kes kogu raja ilusasti läbinud. Ent loogika selles osas siin rajal ei pea paika…
Mehitamata vahepunkt jäi paraku selle aasta Erna matkal Vaprakeste viimaseks läbitud punktiks. Villis jalgadega ning selleks ajaks saabunud ilmamuutuste koostöö mõjul otsustasid kõige kõvemad naised, et tervis on olulisem. Õige valik. Kogemused räägivad enda eest kui uuel aastal taas end stardijoonele seavad. Kas teate, miks Vaprakesed naiskonnana tahtsid Ernale minna? Sest kui oleks tiimis kasvõi üks mees, oleksid nad panustanud sellele ühele liiga palju ning naised oleks kanakarjana lihtsalt järgi veerenud. Nüüd tuli ise enda eest seisa ja vastutada. Muide, pooled neist loevad kaarti ja jaapani keelt sama ladusalt.
450m enne KP10t oli aeg metsast välja astuda ning kõvad mehed pead püsti kiirel sammul punkti poole. Kohtasime veel ka kiilakaid, kelle peal valjuhäälselt saime ennast välja elada. “Mis passite siin tõmmake lesta”. Kas nad ka kuulsid, ei tea. Vaatamata viperustele jõudsime kontrollpunkti nii täpselt, et selleks, et mitte teenida karistuspunkti, pidi sekundeid lugema. Kirja läkski liikumise aeg 3h 9min 59sek. Nagu parkimistrahv, iga alustatud 10min oli 1 miinus, esimesed 10 min oli tasuta parkimine. Jäime nulli, selle seikluse peale Juhhuu!
KP10 ülesanne: Trükimasinal tuli ette antud aja jooksul trükkida ette antud tekst 100% identselt. Masin oli ajahamba poolt korralikult pureda saanud ja tühiku vajutamisel tuli neid juba mitu. Rene on kunagi õppinud trükimasinal masinakirja ja lasi lombakal aparaadil Aivo dikteerimisel teksti valmis tugeva ajavaruga. Kuna kiirustasime esines ka vigu ning tulemuseks 5,5p. Ah käib küll. Meil vaja kiirelt alustada Eriku turgutamisega. Rattameestel on ikka varuks kiirsuhkur ja muud kestvusspordis vajalikud vahendid. Sundisime Erikule sisse geeli, natuke soolapekki, Snickersi, võileiva, sooja sööki, kohvi. Kontrollpunkt oli ka veepunkt, nii et kõik nõgusad nõud vett täis ja aeg oligi end teele sättida.
Samal ajal saabusid kontrollpunkti Turistid. Need olid püha viha täis. Kiilakad ronisid metsa järgi ning nõudsid veel ühed elud. Meil polnud muud kosta, kui et “Welcome to the club…” Selgelt oli muidugi matka alguses korraldajatelt antud rajale kaasa õpetussõnad, et vastutegevus ei tule metsa järgi, patrullivad vaid teedel ning hoiavad sedasi kätt pulsil. Ok, nende mäng, nende reeglid, nende liivakast.
Vahepeal käis naistepunt trükimasinast suure kisa ja naeruga üle. No neil oli lõbus. Enne teele minekut jõudsime neile veel seletada, et kiilakad vahivad siin samas, aga neil polnud sellest sooja ega külma. Hmm, kuis nii? Siis seletasime neile otseteed ja seda et ujudes mudas saab küll ravi aga mustaks saab ka. Nad vaid naersid, ja ütlesid, et siis lähevad ringiga. Miks meil nii lihtne ja lõbus polnud…
Back in business! Porter Racingul võimalus poodiumile taas päevakorral. Asusime minekule, väike kreemitamine ja põmm, vastutegevus kahe autoga vastas. F#*£ck. “Elusid ei taha anda vää?” Marti vaatas Gpsi ning kalgilt muigel näoga vastas, et “Turvaalas ikka ei anna.” Lolli näoga jäid kiilakad korraks vahtima, siis autole hääled sisse ning parkisid endid täpselt turvaala joonele. Keerasime juba harjumuseks saanud metsa ära. Taaskord pehme, raske, palav, ent samas kuidagi koduseks hakkas muutuma juba see. Mõned kilomeetrid rasket rassimist ning saabusime KP11sse. Saime ka ühe ajamiinuse. Muide, murakad olid väga valmis sel lõigul. Marian oleks raudselt paar miinuspunkti olnud valmis vahetama selle vastu, et see hektar ära süüa.
Selles punktis oli nii palju inimesi, et kohe ei taibanud, kes on matkaline, kes mitte. Täiendasime veevarusid, väike võileib ja vot siis hakkas nalja saama. Teismeline “päkapikk-doktor” ei saanud ise ka aru, mida ta meile seletas ning veel vähem saime meie sellest aru. Mingi jõulumees oli vist end augusti õhtusse ära joonud ja päkapikk-doktor ikka seletas midagi ja siis pidime jõulumehele kingid kotti korjama ja nad vist ei olnud kursis, et meil oli juba 23 tundi teekonda selja taga, sest no kohe mitte midagi ei saanud aru. Krt, kogu see KP11 punt oli vist mingeid seeni söönud…
Järsku leidsime ühe haavatud tähesõdalase Darth Vaderi maast lebamast, kuulihaav rinnus. Okei, see nüüd siis see esmaabi punkt. Legendi järgi pidi see olema eriüksuslane, kes on haavata saanud. Hmm, miks oli eriväelasest snaipril Darth Vaderi mask ees? Me vist ei tahagi kõike teada, mis selles punktis toimus… Analüüsides hetkeks olukorda, selgus, ühise otsuse tulemusena, oleks meil kõigil lihtsam lõpetada selle eriüksuslane piinad oma käega…. Aga ärme ole luuserid, proovime midagi ikka teha. Darth Vader eeldas, et me temalt maski peast kisuks, et siis oma suutäis ketšupit meie poole purtsadada nagu iga kuulihaavaga sõdalane Hollywoodi filmis teeb, kuid meie “vanad esmaabi kalad” olime hoopis teiste plaanidega. Kiire arutelu, natuke nalja, natuke segadust. Ok 112 peab ikka helistama. See oli ka ainus asi, mille eest 2 punni saime, kõne ja täpsustus kus on haav. Tikk-takk, aeg sai otsa, jõulumees osutus pommivööga “vabadusvõitlejaks” ning viis kõiki Allahi juurde rohelisele aasale kekslema, mask jäi ette, puberteetpäkapiku funktsioon jäigi arusaamatuks. Oleks pidanud seeni sööma, oleks ära infiltreerunud.
Kell oli 19.30.
Aga keegi “tegi pilti”, väga kõrgel…
ja taevas me kohal läks ootamatult mustaks…
…to be continued…
