„Nad arvasid, et nad on rattavõistlusel…“ kõlas üle Kautla Porter Racingu meeskonnale III koha diplomeid üle andes Erna Matka korraldaja, ernavana Mihkel Tammaru lause. Üks korralik rattur küsib selle peale kohe, et oot-oot, mis on seost Erna matkal ja skautidel ja Porter Racingu rattatiimil?
Kui seda lugu siin kirja sai pandud, keris silme ees kogu see nädalavahetus uuesti lahti, justkui üks korralik mängufilm. Kes kunagi osalenud Erna matkal, ehk sellel meenub neid ridu lugedes oma väike seiklus. Kes pole osalenud, ehk vähese fantaasia abiga saab aimu, mis tunne on osaleda.
Enne aga kerime täiesti algusesse.
Rene, Marti, Aivo, Erik – Porter Racing
Marian, Marju, Merle, ja Sirle – Vaprakesed
27.06.2017, aega regamise II vooru lõpuni 75h
Rene: Tsau. Kas 11-13 august väljakutsest oled huvitatud? Otsin kambajõmme. Vaatasin raja kõrvalt nädalavahetusel (Expedition Estonia) ning ajasite hamba verele sellise üritusega. Aeg:36h + rogain,
Marti: Hei. Uurin natuke millega tegu ja mõtlen. Ise sain ka hamba verele just seikluste osas 
🙂. Mis see + rogain seal tähendab? Teed 45 raja ära (mis maastikul vähemalt 55) ja siis orienteeruma?
Etteruttavalt olgu öeldud, et linnulennul 37km oli tegelikult 70km! + rogain, mis tuli meil 15km
27.06.2017, aega regamise II vooru lõpuni 77h
Rene: Tervitus. Kuule kas sa lisaks rattale ka muid alasid aegajalt teed? Otsin tiimi 36h üritusele.
Erik: Aerutan, matka jne. Käin vahel supiga sõitmas. Mis plaanis on ja millal?…Kes veel kambas on?
Rene: Polegi veel väga rohkem. Peab veel otsima selliseid parajaid hulle juurde. Martit tahaks kampa kuid tal veel haavad lakkumata eelmisest nädalavahetusest…
28.06.2017, aega regamise II vooru lõpuni 60h
Rene: Tsau! Üheks tõsiseks väljakutseks oled valmis? 36h, 60km raskeid tingimusi, ja ratast polegi. Emotsioone ja proovilepanekut kuhjaga
Aivo: Nii, olen üks suur kõrv…See ikka mööda maad kõik? Kuskilt ujuma ei pea? Ma pole selles väga hea
😀 –
“Mis saab siis kui Aivo kukub prügikottidest tehtud paadist välja?”
28.06.2017, aega regamise II vooru lõpuni 50h
Suht lühikese arutelu järel oli otsustatud, et Porter Racingu nimi viiakse Ernale. Marti ka kirjas vaatamata sellele, et ta ei olnud veel kinnitanud oma osalust.
“Egas muud kui harjutama,” tuli siiski rõõmus vastus mõni hetk hiljem.
Olgem ausad, ega keegi tegelikult ei teadnud, millega ennast seovad.
Vahepealne arutelu selle üle, mis asi on Erna. Erna on selline asi, millest kõik on kuulnud, aga mida keegi täpselt ei tea, mis see on. Teeme selle osa ka selgeks: ERNA Matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. ERNA matkal osalejad saavad Kesk-Eesti mitmekesises looduses ja augustikuu alguse heitlikes ilmastikuoludes panna proovile oma vastupidavuse, võimed ja oskused. ERNA matka läbimine annab vaheldusrikkaid võimalusi tunnetada oma tugevusi ja nõrkusi, tunda eduelamust saavutustest ja eneseületustest, võidelda väsimusega. ERNA matkal osalemine võimaldab raskustes kogeda kaaslaste tuge ja pühendumist. ERNA, see on eelkõige võitlus iseendaga ja enese eest – mitte alla anda, jõuda lõpuni; kogeda, mitte kujutleda.
Naelapea pihta…
8 tundi enne starti:
Aivo: Kuna mul pole õrna aimugi millega ma ennast sidusin, siis oleks vist viimane aeg targematel rääkida, mida selga panna, kaasa võtta jne
Erik: Ehk korraldaks kiire koosoleku mingi päev
Päris hea, teadmatus on väga hea ettevalmistus. Siis ei pinguta üle.
30 minutit stardini
Vaprakesed pakiti autosse lennukatastroofi asendisse ja minek. Meie olime ülejärgmised.
“Porter Racing rattatiim paneb asja tasku siin,” kõmiseti korraldajatele kooris Eriku poolt viimasel sekundil välja pakutud meeskonna hüüdu. Hüüd pidavat olema korraliku Ernalase A ja O. Porter Racing oli valmis.
Põgusalt käis korraldaja üle ka kirjutatud reeglid ja tingimused, millest järgmised 36h peab lähtuma. Vastavalt reeglitele pidime olema pea põlvede vahel ja väljuma ühekaupa kui auto seisma jääb. Järgmine peatus – järgmine võistleja jne. Aivo mainis muuseas kohe, et tema kaarti ei loe ja kompassi ei tunne ning üleüldse ei tea mis nüüd saab. Seiklus algab enne veel kui seiklus jõuab alata . Igatahes plaan oli Aivo panna esimesena masinasse ja viimasena välja ning ootab kuni teised järgi jõuavad. Autosõit muutus juba tüütuks ja südamed jõudsid keerutamisest ja loksumisest pahaks minna kui tehti esimene peatus. Marti väljus, paar km hiljem väljus Erik, siis Rene ja viimasena vastavalt Aivo. Hiljem selgus, et Rene visati tegelikult autost välja esimese kontrollpunkti turvaalas, kuid ähmitäis peaga pani põhjapoole ajama, et kõik koos siis punkti tagasi joosta. Marti seevastu sai kohe paksu tihnikut tunda koos sääskede ja parmudega. Aivole teatasime, et ootaks meid kus iganes ta on. Oodates metsas rahulikult teisi, nägi veel, kuidas inglastest sõdurid jooksid mööda teed edasi-tagasi, nagu teeks trenni.”On ikka tugevad mehed, 35 tundi vaja veel metsas rännata ja nemad juba jooksevad…” Olgu ära öeldud muidugi tõsiasi, et nad katkestasid. Veel ei jäänud Aivol märkamata Vaprakeste eufooriline kokkusaamine, rõõmu kisa oli neil nii suur, et seda kuulsid kindlasti pooled Erna
meeskonnad 😀. Tänapäeva tehnikaajastu koos googliga tuli appi ja peagi oli teada kus keegi asub.
Esimeses kontrollpunktis tuli käbidest, mullast, juurikatest ja fantaasiast koostada maastikumudel. 9 punkti 10st auhinnaks ning järgmisesse kontrollpunkti ajama. Aega kohale jõudmiseks anti 1,5h. Kiire arutelu tulemusena otsustati minna ringiga. Hinnates kaardilt vahemaad, selgus, et selle ajaga ei ole võimalik kohale jõuda. Plaan B, otse läbi, kõigest. Kaardilt vaadates mõned kanalid, metsa, lagedat. Aga tegelikult… Iga kaardil märgitud kanali vahel oli kaks kuni kolm suhteliselt värsket kuivenduskanalit. Loomulikult vett täis. Metsa asemel nõgesed ja vaarikalaadsed moodustised, veel mingid taimed. Tegelikult oli juba metsas päris pime ja aru niikuinii ei saanud midagi. Kapten hüüdis 30 minutit. Ajapunktidega oli võimalik lisa teenida. Kui võistkond suutis ettenähtud ajast kiiremini liikuda, sai iga kiiremini liigutud 10 minuti eest 1 punkti. No ja trahvi sai sama määra alusel. Kuni 9 minutit oli selline puhveraeg, mille eest sanktsioone ei rakendata. Porteril 60 minutit täis ja polnud veel jõudnud kolmandikku teeskonnast KP2te läbida. Paneb mõtlema, öö on alles ees. Üsna kohe tuli ka esimest korda ajada jalast saapad, püksid, jm kuiv kraam, sest Sae oja oli tugevam 🙂.
Mitu kraaviületust tuleb teha, et Erna matk läbida? Pole õrna aimugi, oleks lapsed kaasas olnud, oleks nad kõik ära lugenud, nagu nad loevad parkivaid autosid või liiklusmärke teeääres kui kuhugi minna. Igatahes neid jagus igasse tundi, igasse kontrollpunkti, igasse teekonda. 60 minutit jäime hiljas KP2te, viis miinust aja eest. Pole just väga lõbus algus. Ent “Pigem rahulik algus ja stabiilne voog” kõlasid Vanameistri suust kuldsed sõnad. Mees teab, mis mees räägib.
Teine ülesanne: Juhendaja juhendamise peale peab kokku pandama Lego klotsidest auto. Aega 10 min. “Kapten räägib”, kõlas kooris nii ühest suust, justkui oleks seda rohkem harjutatud kui meeskonna hüüdu, mis oli ometi kohustuslik element. Vahepunktis kohtusime Vaprakestega, kes jooksid kokku Vastutegevusega ning pidi ära andma 1 oma neljast elust.
Kell oli öösel pime ja asusime teele järgmisse vahepunkti. 90 minutit anti aega. Panime lampide sähvides minema. Turvaala on 500m raadius ümber kontrollpunkti, kus Vastutegevus kimbutada ei saa. Giid Marti seadis Garminile punkti sisse ja pidimegi kohemetsa ära keerama, sest vihjena Vaprakestelt olevat nurgapeal meid juba oodatud. Kes on kottpimedas märjas rabametsas kõndinud, aimab kui tore see on. Aga et tunne oleks õige, võtke seljakott, pange sinna kohe mitu liitrit vett, kahe päeva söögid, hunnik riideid, ja kui kaal ei ole veel 14 kg, siis lisage veel midagi. Sellised pambud olimegi.
Mõni km sai rahulikult “otse” käidud siis korraks tee peale, sest otse ees näitas kaart sihti või midagi. Oma fänne, kes hoidsid kätt pulsil Porter läheb ERNAle FB lehe vahendusel, ei saanud ju alt vedada, ning pildistamise ja muu tegevuse tulemusena oli aeg esimest korda telefoni laadida. Ilusasti võeti veekindlast kotist välja akupank ühendati juhtmed, ja kuna “aega oli ja teekond turvaline”, hoidis Kapten neid lihtsalt käes. Hetk teritasid kõik kõrvu, korraks tardusid ja siis pistis igaüks lähimasse peidukasse. Eemalt kostus auto hääl ja kuna oli öö, siis midagi ka tulede moodi. Polnud vaja palju arvata, mis see on. Kaptenil õnnestus teha hetkega tõusumeetreid -1 ja oli põlvini mudas, käesolnud telefon koos akupangaga oli poolenisti surutud mutta justkui jääpiik, millega end libedal pinnasel edasi tõmmata. Kõhuli rohus ja juba jooksis nina eest läbi vastutegevuse patrull. Teiselt poolt teed kostus jubedat raginat ja praginat. Omal on vaenlane tagalas, aga nad korjavad hagu seal? Taskulambid sähvisid veidi ja Giid, Vanameister ja Rajaleidja eludest ilma olidki. Peale kontakti on vaba elu järgmised 5 min. Rene aga vedeles poolenisti kraavis, ei saa ei edasi ega tagasi. Tõuseks püsti, annaks elu ja läheks ruttu edasi? Saaks aja eest punkti. Meil ju neid juba -5 all. Iga kaotatud elu oli -5 punkti, ehk siis oleks pidanud juba enne KP2st startimist KP3s olema, et oleks nulli tulnud. Ei, otsus sihikindlalt elu hoida roomas Kapten mööda kraavi ja nõgeseid üle lagedama ala metsa poole. Kuidas oli selle pimeda metsaga? Silmad kinni on sama pime kui silmad lahti, aga ohutum, oksad ei tungi silmamunadesse. Paarsada meetrit sai üritatud edasi liikuda kuni kuuvalgel tekkis taas lagedam koht. Väike varjumine, vaikselt suund tee poole, et üle saada ja teiste juurde jõuda. Äkitselt eristas silm keset teed musta kuju, krt, nagu kivivalvur Ropka lihtsat tegi seal aega parajaks. Rene suundus selg ees metsa poole kuid kuivade okste raksatused ei saanud mitte kuulmata jääda. Sedagi pidi kuulda olema, kuidas Renel süda peksis sama kõvasti nagu oleks just pikka ja vaevalist tõusu rattal võtnud. Seda pidi kindlasti kuulda olema, sest samal hetkel lükkas sama kogu nina ees lambi põlema ning iroonilisele küsimusele, “Noh, kas kaugemale ei jõudnudki?” polnudki muud vastata, kui et, “Ega vist…”.
Korraks tekkis selline naljakas vaikusehetk, mille katkestas Rene “vahetpolekaotadapoleenammidagi” lause: “Ok, ma nüüd siis lähen otsin oma tiimi üles”. Paar kiiremat sammu ja üle tee jõudes jooksis Rene nõgeste vahel kui noor põder, et teistele järgi jõuda. Korraga telefon helises, Aivo: “Rene kuule, sina olid see vä? Mõtlesime, et põder, aga lamp välkus, nii et see pidid sina olema. Panid mööda meist juba…” Samal hetkel komistas jalg kännu taha ning paarimeetrine õhulend päädis maandumisega nägupidi nõgestesse. “Halloo, Rene, kukkusid või?”.”3#!#*!?!¤#” vaid mokaotsast. Et aru saada, mis asend oli, pidi natuke end koguma, ja selgus, et jalad olid ikka kännu taga, ehk ca 1,5m kõrgemal kui pea. Hea, et telefon sel korral taskus oli, käis veel peast läbi!?!. Seda, et ta kukkumise hetkel rääkis Aivoga, ja et kontaktist vastutegevusega elu alles jäi, salvestas aju alles hiljem.
Kolmandasse punkti jõudsime tänu vastutegevuse jonnakusele 10 minutit hiljem ning taas kontole üks miinus.
Ülesanne: Võtke 3 mm nöör, karabiinid, rullid ning tõmmake üks oma tiimi liige puu otsa. Ja mitte lihtsalt puuotsa, vaid 4 m kõrgusele. Kes läheb? Erikut ja Rened ei tahaks väga üles tõmmata, Aivo ei tahaks väga seal rippuda. Marti tõi kastanid tulest välja. Marti tõi üldse palju kastaneid tulest välja sel retkel. Saime valmis oma ülesande, aeg kinni, Marti ilusasti puu otsas, ja siis ajasime nööri sõlme, ikka korralikult. ja sellest veel vähe, kõige “prostamad” turvarakmed ei ole selleks, et nendega nööri otsas rippuda. Alla tulek võttis kauem aega kui üles minek. Maksimum punktid olid tasud selle eest…
…Jatkuu…
