Kui miski võiks ettevõtteid, asutusi, organisatsioone või muid kooslusi ERNA Matkal osalemisel tagasi hoida, on selleks esmajoones mõtlemisorgan kahe kõrva vahel või siis suvised puhkused, mis plaani sassi võivad ajada. Seepärast tasuks plaanid juba varakult paika panna.
Selle esimesega on lood täpselt sellised, nagu see endi jaoks suudetakse põnevaks mõelda. Tervise Arengu Instituudi tiimi kõige nooremat ja vanimat liiget lahutas üle 30 aasta elukogemust. Kuid me võtsimegi eesmärgiks matkateekonna üheskoos läbimise ja ei midagi enamat. Ja tagantjärgi võime kinnitada, et see nn rahvarada on jõukohane tõesti kõigile, kes varem veidikenegi on ennast liigutanud. Mugavustsoonist välja mõtlemise vaev, nagu öeldakse.
Millised on üldised soovitused ja õppetunnid, mille võrra rikkamatena võiksime jagada?
Tark võib tormata, kuid ei pea
Õnneks juhtus meie seltskonda härra, kes oli noorpõlves tegelenud omajagu orienteerumisega, sestap saime teekonna planeerimise tema mureks jätta ning ise keskenduda lobisemisele ning muretsemisele, kas lõpetame ikka päevavalguses või jääb finiš pimeda peale? Seda hirmu õnneks polnud, samm osutus piisavalt pikaks, nii et kuigi ajalises mõttes startisime meeskondadest viimases, siis lõpetasime tegelikult esimeses otsas.
Paraku jagati punkte mitte niivõrd kiiruse, kuivõrd kontrollpunktides sooritatud ülesannete õnnestumise järgi. Ei, me olime tublid ja püüdsime tõesti. Mõni lahendus kukkus välja suurepäraselt, teised vähem. Kokkuvõte? Kuigi lõpetasime ajalises mõttes kolmandatena, platseerusime finišitabelis kaheksandaks.
Milliste ülesannetega me siis alt läksime?
- Kus tuli suust suhu edasi jutustada üht lugu, nii et olulised nimed, arvud ja muud faktid selles telefonimängus ära ei kaoks
- Kust tuli lauajuppidest ehitada sild nii, et kogu meeskond etteantud aja jooksul seda mööda punktist A punkti B jõuaks
- Kus miniatuursest põgenemistoast väljumiseks ei osanud me hästi üles leida õigeid vihjeid
- Kus tuli etteantud klotsidest ehitada kahe puu vahele sild, mis ka õhus püsiks
Mis õnnestus?
- Kus tiimiliikmetel tuli süüa ja juua ettearvamatu maitse ja konsistentsiga eksootilisi palasid
- Kus tuli mälu ja tiimiliikmete kirjelduse järgi üles ehitada samasugune mudel, nagu peidetud vaatega salakastis
- Kus tuli näidata jõu- ja ilunumbreid ehk visata päästerõngaga täpsust ning see siis vees ujudes välja tuua
- Lahendada üle-elu-suurune sudoku
Mida teha, kui loodus ründab?
Suurem osa teekonnast möödus imekauni looduse rüpes, mis pakkus ohtralt võimalusi näiteks heade metsvaarikate, mustikate ja seeneleiukohtade koordinaatide telefoni salvestamiseks (neid ju õige eestlane teistele ei reeda, aga nüüd sattusid nad justkui imeväel ise ette!). Või siis ka loodusega rinda pistmiseks.
Esmalt kostitas meid teekonna algul äikesevihm ja pärast lõõskav päike. Ning ühes kohas leidsime teelt ühe piraka mardika, mida soovisime oma sotsiaalmeedia edevuse rahuldamiseks peopesal üles pildistada, kuid mis ilmselgelt mardikale ei meeldinud ja seepärast pritsis tõstjat oma kibeda elumahlaga.
See oli ka ainus kord, kui kohustuskiku varustusena kaasa olevat medpauna sisu silmnäo puhtakspühkimisel kasutama pidime. Oli õnnelik ehmatus.
Ka see, kui ühe ettejuhtunud rohutirtsu täpsemaks uurimiseks maha kükitasime, kuid enese imetlemise loe asemel otsustas hoopis ta maast hoopis naisterahva soengusse pakku hüpata.
No ja mõned villid olid kahjuks samuti möödapääsmatud, mida kas kannatada või siis veidi tohterdada tuli.
Ehk siis – täpselt see, mida loodus oma rikkuses ikka pakub.
Mis kasu me osalemisest saime?
Paremat teambuildingu võimalust annab otsida. Saime kõndides palju omavahel rääkida, üksteisega tuttavamaks. Aitasime ja toetasime üksteist. Tegime nalja ja jagasime omavahel toidu- ning joogivarusid. Vennastusime. Saime selgeks, et igal tiimiliikmel on omad tugevad küljed, mis avalduvad siis, kui seda kõige vähem oskad oodata (või millist töökeskkonnas haruvarva ette tuleb).
Kindlasti oli hindamatuks väärtuseks ühiselt kogetud emotsioon, mis meid liitis ja hiljemgi tööl koridoris või treppidel meid korraks kuidagi lähedasemaks muutis.
Kõige laiemas mõttes võib seda võrrelda kriisiõppusega, kus tundmatus või tavapäratus olukorras oled sunnitud oma mugavustsoonist välja astuma ning veidi pingutama. Kas siis midagi nuputades või sooritades. Või ka teisi toetades, sest üheskoos on rusikas alati tugevam kui iga sõrm üksikuna. Seda võimalust ei maksaks niisama raisku lasta! Ah jaa, üks asi veel – kaasnes ka teatav kolleegide kadedus (aga ka austus), kui oma õnnestunud retkest pildid üles riputasime.
„Ah et tegidki ära, jah? Vaaau…“
Ajage kamp kokku ning tulge tehke ka!
Loo autor: Valdo Jahilo
Meeskond: Tervise Arengu Instituut
