Pärast 25. ERNA Matka korraldamist otsustasime sõpradega teha ERNA Matka korraldustööst väikese pausi ja panna end proovile hoopis matkalistena – võtsime eesmärgiks läbida 36 tunni HAUKA raja. Eri rollides oleme ERNA korralduses olnud alates 2014. aastast, kuid kuni eelmise aastani puudus meil veel matkalise kogemus.
Ettevalmistused algasid ammu enne 26. ERNA Matka reedeõhtust starti. Saapad said sisse käidud, tiimitööd harjutasime lühemate proovimatkade, orienteerumiste ja koosviibimistega. Kõik tundus olevat läbimõeldud ja matkaks valmis.
Plaan oli startida viiekesi. Õhtu enne matka jäi aga meie tiimi kapten haigeks. Lõunani magamise asemel algas reede üsna varakult telefonikõnega – tervis vedas alt. Mõte matkal mitte osaleda käis korraks peast läbi, kuid pärast reedehommikust tiimikoosolekut otsustasime siiski neljakesti rajale minna.
Rinnuni vees
Kogunemine Kautlas läks valutult. Käisime viimast korda üle tiimivarustuse ning veendusime, et kõik vajalik oli päriselt Kautlasse jõudnud. Tegime meeskonnapildi ja seiklus võis alata.
Juba stardist lahkudes saime vastutegevuse eest varjuda. Teede asemel otsustasime esimesse punkti liikuda läbi metsa, kuid metsast sai kiiresti märg soo. Ülejäänud 30 tundi rajal möödus märgades saabastes.
Üks ägedamaid seiku saabus juba esimesel ööl. Olles matkanud umbes kümme kilomeetrit, silmasime kaugel teeristil rohelisi masinaid. Kustutasime pealambid ning otsustasime kägaras liikudes piki kraavipervi teeristist mööduda. Hetk hiljem olime võsas pikali, teeristil asunud autod lõid metsa valgeks ning meie suunas liikus vastutegevuse patrull.
Viimasel hetkel otsustasime joosta. Kahel meist õnnestus eluga pääseda. Pärast esmast spurti otsustasin teeristist mööduda sügavamalt metsast. Prillid olid udused ning kiirel sammul, püüdes sihti mitte kaotada, jäi märkamata vett täis kuivenduskraav. Hetk hiljem olin rinnuni vees.
Umbes pool tundi pärast kohtumist vastutegevusega õnnestus teeristist umbes 300 meetrit eemal taas tiimiga kokku saada. See oli alles algus.
Aasta hiljem
Üle 90 kilomeetri märga metsa, tegevuspunktid, magamatus, villid ja lõpuks täiesti lõhki jalad. Aasta hiljem seda meenutades on osa matkast udune. Samas on kustunud pigem raskused ning meeles püsivad ägedamad ja naljakamad hetked. Üks on kindel, et raskustele lisaks ootab ERNA Matkal üks äge seiklus. Mõte liigub juba selles suunas, mida järgmisel korral paremini teha. Võib-olla jätaks saapad koju ja läheks hoopis tossudega?
Vahetult pärast matka, kui vasaku jala väikesest varbast oli alles vaid pool, oli haigeks jäänud kapteniga toimunut arutades vastus küsimusele, kas läheksin uuesti rajale, kindel ei.
Täna on see vastus juba pigem jah.
ERNA ei ole kindlasti lihtsalt matk – vähemalt mitte HAUKA rada. See on tahtejõu, meeskonnavaimu ja vastupidavuse proovilepanek. Täielik eneseületus. Ning vaatamata valule ja väsimusele jääb lõpuks kõige eredamalt meelde hoopis see tunne, kui koos finišisse jõuad.
Me maandusime muide ka 3. kohale. Esimese korra kohta olime täitsa õnnelikud.
Sel aastal näeb meid jälle korralduses vuravate autode roolis tublidele matkalistele edu soovimas. Eks näis, mida järgmine aasta toob.
